"Pilt ei pruugi tunduda praegu väga sünge. Rahvastikuprognoose vaadates ei kao aga praegused suundumused kuhugi ja olukord läheb hullemaks. Võiksime endalt juba praegu küsida, kui palju me laiutada jaksame ja kas jõuame tulevikus seda kõike ülal pidada, mille oleme kokku krahmanud," märkis Kristi Grišakov, Tallinna Tehnikaülikooli lektor.

Täpsemalt elab statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt Eestis aastal 2035 praegusega võrreldes enam kui 100 000 inimest vähem. Eelkõige maapiirkondades võib langeda elanike arv aga enam kui viiendiku võrra.

Nähtamatud kummituslinnad

Hiljuti ilmunud teadusuuringus üritas saada Grišakov oma kolleegidega täpsema ülevaate, kus ja milliseid mustreid järgides Eesti eluruumid tühjenevad. Lisaks kõigile Ida-Virumaa omavalitsustele võttis ta selleks luubi alla teistes Eesti maakondades paiknevat 11 valda ja linna. Üksikasjaliku elamute tühjenemise prognoosi koostasid Tallinna Tehnikaülikooli ja linnaagentuuri SPIN Uniti uurimisrühm neist kuuele, alates Võru linnast lõpetades Mustvee vallaga.

"Probleemi ulatus ei pruugi meile kohe silma torgata, sest meil võib olla peas kuvand Viivikonna või Sirgala kummituslinnadest. Tegelikult näeme enamikes omavalitsustes, et tühjad korterid on igas majas igal pool laiali. Selle kokku tõmbamine ongi tohutu suur väljakutse," nentis Grišakov. Näiteks saaks tulemuste põhjal moodustada kõigist Mulgi valla tühjenenud eluruumidest suuruselt Abja-Paluojaga võrreldava tontasumi.

Laiemat pilti vaadates olid uuringu põhjal rahvaarvu poolest langustrendis ligikaudu 400 küla, 40 alevikku ja kümmekond väikelinna. Ühisnimetajana asuvad neist suurem osa kohalikust keskusest kaugel ja pole ka ühegi teise keskuse mõjusfääris. Sellest tulenevate liikuvusprobleemide kõrval on seal raskusi kvaliteetse hariduse ja teiste teiste teenuste tagamisega.

Asula jätkusuutlikkus sõltub siinkohal suuresti kohapealse suurema tööandja olemasolust. Kui kunagisele kolhoosikeskusele ei ole suudetud uut otstarvet, pole ka reeglina midagi, mis hoiaks otse või kaudselt elus ümberkaudseid väiksemaid kortermaju. Sama saab öelda endiste tööstuslinnade kohta, kust on suurem väljavool juba toimunud.

Väikelinnade võlu

"Vaatluse alla võetud väikelinnades avanev pilt oli aga üllatavalt positiivne. Mõned erandid kõrvale jättes pole asulakeskustega erilist muret," märkis Kristi Grišakov. Kahanemise kontrollituse mõttes võivad tekkida aga neilgi omad probleemid. Elamualuse maa hulk kipub sealgi kasvama, kuna ajapikku on kasvanud nõudlus üksikelamute järele. Sellega kaasnevalt kaasneb oht linna laiali valgumiseks ja täiendavaks autostumiseks.

Viimane rõhub vajadusele paneelelamute kiiremaks korrastamiseks ja neid ümbritseva elukeskkonna parandamiseks. "Kui võtame kasvõi Jõgeva, on seal tuhandeid kortereid, kuid renoveerimise ja avaliku ruumi kaasajastamisega pole veel alustatud," tõi näite Andres Levald, rahandusministeeriumi planeeringute osakonna nõunik ja OECD hiljuti ilmunud kahanemisega kohanemist käsitlenud uuringu Eesti-poolne koordinaator.

Ühtpidi pakuksid paneelmajad nende korrastamisel kohalikele taskukohast elamispinda. Teisalt tuleb taoliste investeeringute puhul praegusest rohkem arvestada, kui palju võiks elada seal inimesi 20 aasta pärast.

Avaliku ruumi seisukohal ootab paljudes väikelinnades lahendust väikeste kortermajade küsimus. "Need on era- või paarismajaks liiga suured, aga samas liiga pisikesed, et pakkuda inimestele kulude poolest soodsat elukohta," nentis Kristi Grišakov. Avaliku ruumi seisukohast ei tule nende sirgjooneline lammutamine kõne alla, sest need iseloomustavad tihti just väikelinnade ajaloolisi linnasüdameid.

Positiivseid näiteid jagub. Näiteks on vorminud Võru nende korrastamisega südalinnas sedavõrd eeskujuliku linnakeskkonna, et linnaelanike arvu vähenemine ei pruugi juhuslikule möödujale isegi silma paista. Edusamme on teinud ka näiteks Haapsalu ja Rakvere, viimase puhul on saanud aga takistuseks lihtlabane rahanappus.

Riiki tervikuna vaadates on see laialt levinud probleem. Eesti elamute ja hoonete rekonstrueerimine kulgeb praegu ligikaudu 3,5 korda aeglasemas tempos, kui oleks tarvis hoonefondi 2050. aastaks tervikuna kaasajastamiseks.

Asulate tühjenemise seisukohalt võib eraldi nähtusena välja tuua vahetult linnade lähedal asuvad asumid. Suurema keskuse läheduse tõttu tõmmatakse seal sageli teenuseid tõhususe ja kokkuhoiu nimel kokku. See kiirendab reeglina sealsete korterelamute tühjenemist. Ühelt poolt ei suuda need mugavuste ja teenustega enam seeläbi linnadega konkureerida. Teisalt ei paku need aga maal elamisega seonduvaid võlusid.

Teenusevõrgu ja ühistranspordi koomale tõmbamine tekitab seeläbi vajadust isikliku auto omamise järele. "Väikelinnade teenuskeskusteks muutumine on hakanud muutma neid seetõttu läbikäiguhooviks. Linna keskväljakute korrastamisele on olnud väga suur vastuseis just selles mõttes, et inimestel pole enam kusagil parkida. Kohalike elanike jaoks pole linnaruum enam seeläbi tema enda oma koht, kus olla," selgitas Levald.

Pikem protsess

OECD uuringu põhjal paistab Eesti oma tühjade eluruumide hulgaga teiste arenenud riikide seas selgelt silma. Nende osakaal elamufondist on märksa kõrgem isegi Jaapanist ja Saksamaa idaosast, mida kimbutavad sarnased rahvastikuprotsessid – elanikkonna vananemine ja maapiirkondade tühjaks jäämine. Nii oli aastal 2018 Eestis asustamata tõenäoliselt peaaegu iga neljas eluruum, Jaapanis aga ligi 14 protsenti.

Mõneti on see mõistetav. Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud erastamislaine muutis suure osa Eesti elanikest oma toonase elukoha omanikeks. Järgmine põlvkond saadud pärandist niisama lihtsalt ei loobu. Selle kõrval on hakanud levima nähtusena jõulisemalt mitmepaiksus. Paljud inimesed on muutunud piisavalt jõukaks, et soetada endale maale suvekodu.

"Sageli küsitakse, mida see mõneks kuuks maale tulemine kohaliku elu mõttes muudab. Mingisuguse nõudluse see kasvõi korralike teede ja internetiühenduse järele see aga ikka tekitab, soodustades sellega investeeringute tegemist. Tervikuna võiks see elukvaliteeti parandada," märkis Tiit Tammaru, Tartu Ülikooli rahvastikugeograafia professor. Iseasi, kes kasvõi kohalike teede hooldamise kinni maksab. Kui registripõhiselt linnas edasi elatakse, läheb sinna ka maksuraha.

Ühtlasi pole tühjade eluruumide suur osakaal märk vaid elatustaseme paranemisest. Lisaks maapiirkondade tühjenemisele kahaneb püsielanike arv ka enamikes suuremates asulates. Pooltühjad või juba peaaegu mahajäetud kortermajad vähendavad elukeskkonna meeldivust ja langetavad kohaliku kinnisvara hinda. Elaniku kohta tuleb kommunaalteenuste, nagu kütte ja kanalisatsiooni, eest käia taolises majas elades märksa rohkem. See omakorda vähendab täiendavalt piirkonna atraktiivsust. Tegu on isevõimenduva nõiaringiga.

Andres Levald märkis, et jätkuv (pea)linnastumine ei tohiks tulla kellegi üllatusena. Kuigi Nõukogude ajal moodustas põllumajanduses hõivatud inimeste arv kordades suurem, kuulutati juba toona asulaid perspektiivituteks. Nüüdseks on langenud põllumajanduses hõivatute osakaal umbes kahe protsendini, mis on võrreldav arenenud tööstusriikidega.

"Needsamad toona põllumajandusliku tootmisega seotud asulad on pidanud ennast ümber profileerima ja leidma uusi tegevusi. Sinna kunagi elama tulnud inimesed olid teistsuguse ettevalmistusega," selgitas arhitekt. Väiksematesse kohtadesse ehitati nende majutamiseks Nõukogude ajal väikesed kortermajad. Tootmise kadudes puudub nüüd nende järele sisuline vajadus. Kahanemisega kohanemise mõistes võiks mõelda just taoliste mõneti kunstlike mikrokeskuste lammutamisele.

Sarnaste väljakutsetega pidid juba varem toime tulema tööstuslinnad. Kui aga maal elasid eeskätt eestlased, siis tööstus seisis suuresti sissetoodud tööjõul. Sellest tingituna on olnud rändeprotsessid linnades ja maapiirkondades mõnevõrra nihkes. "Eesti linnad kasvasid Nõukogude ajal peamisel sisserände toel. Eestlased hakkasid linna liikuma 1990. aastatel, järgilinnastumine süvenes veel 2000. aastatel, kuid sellest ajast saadik on olnud tasapisi näha trendi muutumist," märkis Tiit Tammaru.

Sarnaseid suundumusi, sh ääremaade tühjenemist võib näha teisteski endise idabloki maades. Lääne- ja Ida-Saksamaa ühinemine tõi massilise läänesuunalise rände. Lätis on tühjenenud suur osa vastu Venemaa piiri jäävatest asulatest.

Oma hiljutise uuringu raames kohalike omavalitsustega rohkem kokku puutunud Kristi Grišakov märkis, et probleemi olemasolu on Eestis tunnistatud. "Teenuseid on juba tegelikult päris kõvasti kokku tõmmatud. Kaudselt seega kahanemisega tegeletakse. Iseasi, kas omavalitsused on selle avalikult välja öelnud. Kindlasti oleks see elanike suhtes ausam. Praegu toimub see teenuste välja suretamise teel, mis võib tekitada segadust ja pettumustunnet," viitas lektor.

Õige suund

Riiklikul tasandil soovitati Eestis rahvaarvu vähenemisele ja siserändele tähelepanu pöörata juba eelmises üleriigilises planeeringus. "Õnneks kinnitavad OECD järeldused suuresti meie maakonnaplaneeringutega antud suuniseid. Teenuskeskuste võrgustik näib aitavat pidada ülal ka tühjenenud maapiirkondi enda ümber. Samas tähendab see, et lisaks riigiteedele tuleb panustada rohkem ka kohalikusse taristusse," märkis Andres Levald. Lisades sellele inimeste kasvanud ajakulu, saab selgeks, et täiesti tasuta lõunaid olemas.

OECD uuringu ühe järeldusena tuleks ka senisest rohkem jälgida, et maakonna tasemelt tehtavad planeeringud oleksid kooskõlas ka kohalikes omavalitsuses toimuvaga. Kasvõi hea hariduse pakkumise seisukohalt muutub nende piirialadel üha tähtsamaks omavalitsuste koostöö. "Kohalikel omavalitsustel puudub paraku veel kogemused, kuidas vältida ühiselt ääremaade teket. Kui elukoha lähedal on teine suur kohalik omavalitsus, peaks olema inimestel võimalus ajada oma asju sinnapoole. Omavalitsuspiir ei tohi saada siinkohal müüriks," lisas Levald.

Ühtlasi paneb teenuste ja keskuste kokkutõmbamine proovile kohaliku demokraatia ning solidaarsustunde. Juba 2017. aasta haldusreformi tulemusel tekkinud suuremates omavalitsustes nähtu ilmestas, et uutes piirides ühtsustunde saavutamine võtab aega. Piltikult tekitas konkureerivate vallakeskuste puhul nägelusi juba see, kumba linna või alevikku võiks rajada uue mänguväljaku. Juba osaliselt tühjenenud valla äärealadel on protsessi vääramine veelgi raskem. Vahendeid suunatakse sinna, kus on valijad.

Siinkohal pani Kristi Grišakov tulevikku vaadates kohalikele omavalitsustele südamele, et need oma inimestega vahetult suhtleksid. "Neil peaks olema ühistutest, renoveerimistoetuste vajadusest ja nõustamisest parim ülevaade. Ümberasustamine on kehv sõna, aga nende võimuses on kohalikele elanikele parima võimaliku elukeskkonna leidmine. Kuna tegu on sügavalt isikliku teemaga, tuleb see soov leida, et ei tekiks kaugel ja kõrgel asuvaid otsustajaid, kust ei pruugi tehtud plaanid ja otsused üleüldse tagasi jõuda," laiendas lektor oma mõtet.

Lisaks oleks vaja vastavatesse aruteludesse rohkem teaduspõhisust, mida ilmestab Grišakovi ja ta kolleegide värske uuring. Kui piirkondade tühjenemist puudutavad hinnangud ei põhine enam kõhutundel, vaid see selgelt kaardil näha on, võiks ka otsused julgemalt tulla. Ajaloolistel põhjustel on valitsenud viimasel mõnekümnel aastal Eestis eraomandi-kultuur. Seeläbi pole avalik sektor kinnisvaraturul toimuvasse märgatavalt sekkunud.

Andres Levaldi märkis, et juba praegu on olemas rohkelt juhendmaterjale kohaliku elanikkonna võimestamiseks ja kahanamisega toimetulemiseks. Neid tutvustatakse vastavalt vajadusele ka kohalikele omavalitsustele. "Pikas plaanis on lisaks oluline, et tühjenemist pidevalt kaardistataks ja see ei jääks ühekordseks ettevõtmiseks. Kasvõi tulevaste renoveerimistoetustele mõeldes on oluline teda, kuhu tuleks raha tegelikult panna ja oskaksime Euroopa raha targalt ära kasutada," sõnas nõunik.

Seejuures ei tohi aga unustada, et siseriiklikud rändeprotsessid võivad muutuda. Kasvõi hiljutine koroonapandeemia kannustas ka noorema elanikkonna maale liikumist. Tiit Tammaru sõnul võib olla tegu tärkava pikemaajalise trendiga. "Tulevikuametitele vaadates on IT-valdkond üha populaarsem. Kuna sellega saab tegeleda ka kaugtöövormis, võib minna noorem põlvkond maale senisest varmamalt," selgitas rahvastikugeograaf.

Senise kogemuse põhjal on nende jaoks olulisemad põhivajaduste nagu elektri ja interneti olemasolu. Kohalikele teenustele pööratakse aga vähem tähelepanu.