Putukate viimnepäev saabub vargsi ja valikuliselt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Klink rõhutas, et töö järeldusi ei tohiks võtta lõpliku tõe pähe
Klink rõhutas, et töö järeldusi ei tohiks võtta lõpliku tõe pähe Autor/allikas: Jamie Street/Unsplash

Maismaal elavate putukate arvukus väheneb kümnendi kohta keskmiselt üheksa protsenti. Samas on mageveeputukate arvukus mitmel pool maailmas tõusuteel ja põhjapanevate järelduste tegemiseks napib andmeid isegi vanades tööstusriikides, viitab uus metaanalüüs.

"Suundumused väga erinevad. Me ei saa rääkida praegu ühest suurest putukate väljasuremislainest või viimsepäevast. Seda näeb mõnel pool, kuid mitte kõikjal. Poliitikute jaoks muudab see probleemile lahenduse leidmise raskemaks. Me ei saa näiteks lihtsalt putukamürke ära keelata ja oodata, et putukatega on nüüd kõik hästi," märkis Roel van Klink ERR Novaatorile.

Saksa integreeriva bioloogilise mitmekesisuse keskuse järeldoktori ja ta kolleegide analüüs haaras 166 varem ilmunud pikaajalist uuringut 1676 eri paigast. Keskmiselt vähenes maismaaputukate arvukus kümnendi kohta üheksa protsenti. Magevees elavate putukate hulk kasvas samal ajal keskmiselt 11 protsenti. Möödunud aastal kahe Austraalia teadlase töös kuulutatud putukate massilisest väljasuremisest on see veel kaugel.

Värske analüüsiga otseselt mitte seotud Tartu Ülikooli entomoloogia vanemteaduri Tiit Tederi sõnul kinnitab see varasemaid tähelepanekuid. Putukate biomass ja arvukus on maismaaökosüsteemides kahanemas. "On raske selle põhijäreldusega mitte nõustuda. [...] Langusnumbri suurusesse – keskmiselt ca üheksa protsenti kümne aasta kohta – suhtuksin siiski skepsisega. Nagu autorid ka ise ütlevad, on sünteesi aluseks olevad uuringud valdavalt tehtud Euroopas ja Põhja-Ameerikas," laiendas Teder.

Klink kinnitas, et ta ei kiirustaks võtma töö järeldusi lõpliku tõe pähe. Kuigi analüüs on üks laiahaardelisemaid, mis kunagi avaldatud, on selles valgeid laike. "Olime õnnelikud, et meil õnnestus leida troopika kohta midagigi. Lõuna-Aasia ja India-Pakistani kohta pole pole meil peaaegu mitte mingit teadmist ning terve Aafrika peale vaid kaks andmestikku. Sama saab öelda Lõuna-Ameerika kohta," sõnas Klink.

Kolmanda maailma riikides napib pikaajaliste uuringute tegemiseks raha. Trendide nägemiseks peaks kestma need aastaid. Nõnda annab analüüs aimduse eeskätt Euroopas ja Põhja-Ameerikas toimuvast.

Analüüs on kiivas teiseski suunas. "Suurema tähelepanu on pälvinud maastikud-piirkonnad, kus probleemid putukatega on ilmsed ja langus eriti suur, nt Lääne-Euroopa põllumajandusmaastikud. Teisest küljest on palju uurimusi looduskaitsealadelt, kus muutused on tagasihoidlikumad," viitas Teder.

Bioloogid käivad välitöid tegemas eeskätt liigirikkamates paikades. Uuritud maastike osakaalu põhjal võiks arvata, et looduskaitsealade kogupindala on tegelikkust kaks korda suurem, kinnitas Klink.

Teder tõi välja veel ühe kitsaskoha. Putukate kõrge üldarvukus või suur biomass ei pruugi parimal viisil kajastada, kuidas putukatel läheb. "Kuuse-kooreüraskist rüüstatud taimestikuliselt liigivaeses kuusikus võib putukate arvukus olla kõrge, kuid selle kõrge arvukuse taha peitub suuresti vaid seesama kuuse-kooreürask," tõi vanemteadur näite. Liigirikkas vanametsas võib olla putukate üldarvukus isegi madalam, see-eest liigirikkus aga kõrge.

Paremad uudised?
Roel van Klinki sõnul võiks olla metaanalüüs siiski julgustav. Mageveeökosüsteemides näib putukate arvukus kasvavat. "Selle taga on ilmselt tõhus poliitika ja viimase 50 aasta jooksul Euroopas ja Põhja-Ameerikas juurutatud meetmed. Meie vesi on palju puhtam kui poole sajandi eest," sõnas järeldoktor. Töö järeldused võiksid julgustada sarnaste piirangute juurutamist mujalgi. Nende kõrval on oma roll olnud kliimamuutustel ja veekogude toitelisuse suurenemisel.

Kahtlustada võib aga veel ühte proosalisemat põhjust. "Arvatavasti on erinevates veekogudes oma roll neist kõigil. Omalt poolt arvan, et ei ole sugugi välistatud, et veeputukate arvukuse ja biomassi kasv on tingitud nende peamiste vaenlaste – eeskätt kalade ja konnade – arvukuse vähenemisest," viitas Tiit Teder. Oletuse tõeks osutumisel pole putukate arvukuse kasv märk tervemast elukeskkonnast, vaid suuremate loomade kehvemast käekäigust.

"Igatahes ei teeks maismaa kemikaalidega reostamise keelamine halba. Samas viitab putukate arvukuse vähenemine isegi kaitse alla võetud piirkondades, et midagi jääb putukaasurkondade alal hoidmisest vajaka ja neid peab paremini haldama," sõnas Klink. Poliitikakujundajatel tuleks seejuures mõista, et putukate allakäigu taga võib olla kümmekond eri põhjust. Isegi üksteisega piirnevatel maalappidel võivad olla need või nende kombinatsioonid erinevad.

Metaanalüüs ilmus ajakirjas Science.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: