Peatume hetkeks ja küsime, miks haned on põllumeest viimastel aastakümnetel kimbutama asunud? Siis koorub ehk ka välja, millised võiksid olla lahendused.

Viimasel paarikümnel aastal on muutunud haneliste rändeteed. Kui nad varasematel aastatel liikusid mööda rannikualasid, siis nüüd kulgeb suur osa rändest läbi sisemaa. Miks? Siin on kaks põhjust.

Esiteks, rannikualadel on põhjuseks suurte avatud rannakarjamaade kinnikasvamine ja kadumine.

Rannaniidud on ajalooliselt haneliste kevadised toitumispaigad. Nad on esimesed, kes rannaniidule iseloomuliku "madalmurusa" taimestiku kujundavad ning seda väetavad, millest siis taimekasv kõvasti jaksu juurde saab ja mille tõttu rannaniidud juba maikuust kariloomadele heaks karjamaaks on.

Teiseks: sisemaale on toitumiseks tekkinud alternatiivid - needsamad põllud. Hanekari eelistab toituda hea nähtavusega avatud aladel. Millised on need põllud, kus haned toimetavad? Suured, kümnetesse kuni sadadesse hektaritesse ulatuvad talivilja väljad, kus pole ei vaheribasid, ega hekke.

Kui ka on kraav, on see võsast puhastatud ja servani küntud. Nii suured ei tohiks põllud üldse olla. Üks paremaid teadmisi, mis meil on põllumajandusmaastike (põllulinnud, tolmeldajad liblikad) elustiku säilimist tagavate faktorite kohta on see, et põllud peavad olema liigendatud erinevate looduslike elementidega ja vaheribadega.

Sageli on Eesti põllud liiga suured ning ei ole piisavalt liigendatud, et ära hoida hanede kogunemisi. Põllud Lääne-Virumaal. Autor: Aveliina Helm / Maa-amet

Põldude vahel peavad olema niidulaigud ja vähemalt 6 meetrit laiad ribad püsitaimestikuga, põõsaste ja puudega. Kui põldudel on põõsaste ja niidutaimestikuga riba või põõsastik iga 200 meetri tagant, siis ei tunne hani sellel põllul enam turvaliselt.

Küll aga tunnevad end sellisel põllul hästi tolmeldajad, põllukahjurite looduslikud vaenlased, näiteks jooksikud ja parasitoidid, kes liiguvad ribast põllu peale kahjureid sööma ligikaudu 60-100 meetri kaugusele, kuid mitte kaugemale, ning väikesed põllulinnud, kelle mõju põldudele on ainult hea. Mis on veel väiksematel ja liigendatud põldudel head: mullaviljakus säilib paremini, põllumajanduskemikaalide väljaleostumine loodusesse ja veekogudesse on väiksem.

Aveliina Helm kutsub põllumehi seisma selle eest, et poollooduslikke kooslusi oleks maastikus piisavalt:

Loo suurte lahmakate asemel väiksemaid põlde, mille vahel on põõsaste ja niidutaimedega ribad. Sinu saak sõltub sellest.

Loo ka lindude toitumisalasid ehk hea nähtavusega alasid, kus väsinud lind saab puhata ja toituda sest kui neid ka põldudelt heidutada, on inimlik ja moraalne tagada, et neil oleks kuhugi minna.

Põllumeeste endi meenutused ERRi artiklist. Aga mis oli enne teisiti?  

"1993.-1994. aastal tekkisid esimesed hanekahjud, enne seda õieti ei teadnudki, mismoodi hani välja näeb. Edasi läks asi iga aastaga ainult hullemaks," meenutab OÜ Lüganuse Agro juht Aare Vent.

"Viiskümmend viis aastat tagasi tuli ükskord kakskümmend hane põllule, kõik vaatasid, silmad pärani − sellist asja polnud enne nähtud," mäletab OÜ Reiessaare juht Jüri Gabriel."