Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi kirjutab Linnuvaatlejas, et mitmete haneliikide populatsioonid on viimastel aastakümnetel nii rändeteede kui ka talvitusalade põldudelt leitava ühe rikkalikuma toidu tõttu oluliselt kasvanud. Põllumeestele võib hanede põldudel toitumine tekitada aga märkimisväärset kahju (vt siit).

Näiteks Hollandis talvitavad suur-laukhaned (Anser albifrons), kes põhjustavad aastas kahju 2,5–4,5 miljoni euro eest. See teeb põllumehe jaoks ühe suur-laukhane hinnaks arvestuslikult 7 eurot.

Eestis kaalutakse hanede tekitatud kahju vähendamiseks kevadise heidutusjahi lubamist.

Kahjude vähendamiseks on küttimist kasutatud eelkõige liig arvukate liikide puhul. Seda on tehtud näiteks lumehane ühe alamliigi (Anser caerulescens caerulescens) puhul Põhja-Ameerikas. See liik on hõivanud pidevalt uusi pesitsusalasid ning tema arvukust on pelgalt küttides keeruline kontrollida. Teise lumehane alamliigi (Anser caerulescens atlantica) arvukus on kevadise küttimisega suudetud peaaegu kontrolli alla saada.

Kevadise heidutusjahi tõhususele argumenteerimiseks tuleks pöörata pilk teadusuuringutele.

Haned tajuvad ohtu inimese poolt sarnaselt looduslike kiskjate tekitatule, kuid ohule reageerimise viis on seni teadmata olnud. Kui linnud lendavad hirmutamise peale lihtsalt naabrimehe või naaberriigi põllule, ei lahenda see probleemi. 

Oluline on leida tasakaal põllukahjustuste ja linnuasurkondade jätkusuutlikkuse vahel, mida kohustavad järgima rahvusvahelised kokkulepped, Maailma Rändliikide Konventsioon (Convention on Migratory Species) ja AEWA (African-Eurasian Waterbird Agreement).

Hollandi teadlaste eestvedamisel uuriti praeguste teadmiste ja arvutisimulatsioonide abil küttimise ning hirmutamise mõju nii üksikutel põldudel kui ka kogu rändetee ulatuses Lääne- ja Põhjamere piirkonna suur-laukhanedele.

Kui 1950. aastatel oli liigi arvukus vaid 10 000–50 000 isendit, siis tänaseks on see kasvanud 1,2 miljonini. Eriti ulatuslikult tekitavad haned kahju talvitamisaladel Hollandis, kuhu on loodud spetsiaalsed söödapõllud.

Kuna tavapõldudel kütitakse ligi 5% asurkonnast ning hanejaht on lubatud ka Venemaal, kus lastakse kevadrändel umbes 100 000 lindu, tekkis teadlastel küsimus, kuidas mõjutab samaaegne erinevates piirkondades hanede küttimine rändeteel asuvate põldude kahjustusi.

Erilise tähelepanu all olid Holland, Eesti ning Venemaa Tveri ja Neenetsi oblasti hanede peatuspaigad. Just neis piirkondades on hanede tarbitav toiduhulk suurim ning seal neid kas kütitakse ohtralt või peetakse heidutusjahti. Lisaks on neist kaks viimast piirkonda põhilised hanede peatuskohad enne pesitsusaladele jõudmist.

Orasepõllud on hanedele soodsad toitumiskohad.
Autor: Arne Ader / Loodusemees.ee

Andmed näitasid, et nii lindude hirmutamisel, küttimisel kui ka üksikute lindude surmamisel on otsesed ja kaudsed mõjud hanede rändele ning toitumiskäitumisele.

Olulisim oli mõju hanede käitumise muutumisele konkreetsel põllul – haned muutusid valvsamaks. See mõjutas kaudselt ka teiste põldude kasutamist toitumiseks ja sealset lindude käitumist.

Kuigi suurenenud ohu korral võiks eeldada hanede varasemat rändele asumist, näitasid andmed, et suurenenud oht Hollandi talvitamisaladel põhjustas hoopis hilisemat rändele asumist, lühendas hanede peatumist Eestis ja Tveri oblastis, kuid pikendas peatusaega Arhangelski oblastis.

Ohu suurenemisel rändetee keskosas – Eestis ja Tveri oblastis – peatusid haned neis piirkondades lühemat aega või jätsid sootuks vahele (hea uudis Eesti põllumeestele!), jäid pikemalt paigale Hollandisse ning tegid peatuse Leningradi oblastis ja Arhangelskis.

Kui aga oht suurenes samaaegselt nii Hollandis, Eestis, Tveri kui ka Neenetsi oblastis, peatusid haned peamiselt Saksamaal, Leedus, Ukrainas ja Arhangelskis.

Pidevalt põgenedes suurenev päevane energiakulu ei mõjutanud seejuures hanede rändetee valikut

Üllatuslikult näitas hanede rändetee ja häirimise analüüs, et hanede küttimine või üksikute lindude surmamine pigem suurendas, kui vähendas põllukahjustusi.

Uuringu tulemused peavad paika vaid tingimusel, et hanedel on olemas teadmised rändeteedel ähvardavatest ohtudest; tänaseks on aga kogunenud tõendid selliste teadmiste olemasolust.

Selgus ka, et lokaalselt võib kevadise heidutusjahi lubamine olla tõhus, kuid tulemiks on probleemi nihkumine rändeteel nii-öelda naabrimehe põllule. Kahjustuste koguhulk sellest ei vähene.

Hanede tõrjemeetmete rakendamine vajab seega hoolega vaagimist, kuna hädas on põllumehed kogu Euroopas. Leidmaks kõige tõhusama hanede arvukuse vähendamise viisi piirini, mis säilitaks siiski elujõulise hanede asurkonna, on eelkõige vaja teha rahvusvahelist koostööd.