Uurimise tulemusena on teada saadud tõsisasi, et haned ei lenda üle mäestiku kõrgelt ja sirgelt, vaid mäestiku reljeefi jäljendades mägede ja orgude kohal üles- ja allapoole lenneldes. Charles Bishop Bangori ülikoolist ja ta kolleegid mitmelt maalt kinnitasid vööthanedele külge seadmed, mis mõõtsid ja salvestasid mitmesuguseid näitajaid, alates hanede südamelöökide sagedusest kuni ümbritseva õhurõhuni. Õhurõhu põhjal tegid teadlased järelduse lennukõrguse kohta ning selle peale selguski, et linnud järgivad pinnareljeefi.

Seni on üldiselt eeldatud, et Himaalaja mägesid ületades püsivad haned ühtlaselt suurel kõrgusel, sest kõrgele jõudmine on üsna energiakulukas ja tundus,et poleks ehk mõtet seesugust tõusu korduvalt ette võtta. Ent nüüd selgub, et vööthaned nii sirgjooneliselt siiski ei lenda. Põhjuseks peavad Bishop ja kaasautorid ajakirjas Science seda, et suurel kõrgusel on lindudel ikkagi üsna vaevaline pikemat aega järjest lennata, sest hapnikku on seal vähem ja ka õhutihedus on seal väiksem, mistõttu tuleb sagedamini tiibu lehvitada.

Niisuguse järelduseni aitasid neil jõuda lindude külge kinnitatud andurite kogutud andmed, mis andsid uut teavet ka lindude füsioloogiliste protsesside ja energiakulutuste kohta lennu ajal. Nii et nüüd me teame jälle endisest paremini, kuidas õnnestub vööthanedel hakkama saada maailma kõige kõrgema mäestiku ületamisega. Saavutusega, milleni enamik teisi linde ei küüni.