„Meie jaoks kõige tõsisem probleem on see, et väga paljud jahimehed, eelkõige jahituristid, kütivad linde sellistes määrades, mis ei ole meile vastuvõetavad ehk kõige tõsisemaks loeme ebaeetilist linnujahti,“ sõnas Volke saates „Osoon“. Ornitoloog lisas, et jahipildid jõuavad sageli loetud tundidega sotsiaalmeediasse. See toidab veendumust, et Eestis lastakse linde kontrollimatult, määramata hulkades ja nii palju, kui on parasjagu tuju.

Kokku on lubatud Eestis küttida praegu 32 jahilinnuliiki. Seda, kui palju linde õigupoolest lastakse, tema sõnul täpselt ei teata. „Ma arvan, et suur osa sellest on varjus. See ei jõua kunagi mitte kellelegi, see info ja tegelikult rikkumistega on sama lugu,“ nentis Volke. Veelgi raskem on kontrollida, kas jahi käigus leiavad rakendust Eestis keelatud pliihaavlid või lindude peibutamiseks kasutatavad elektroonilised abivahendid.

Jahimees Peeter Hussar rõhutas, et head tava järgivad jahimehed lähtuvad mõistlikkuse printsiibist. Kui seda teeksid kõik, siis polekski ehk erilisi reegleid vaja. „Hea tava hakkab sellest pihta, et sa ei lase umbropsu. Sa lased linnul tulla küllalt lähedale, et ei lähe ehku peale välja. [...] Teine on seesama, et kütid täpselt nii palju, et kui sul nii-öelda tarvis läheb, et sa, sinu pere, või sinu tuttavad, kellele sa siis oled valmis lindu jagama, jõuavad ära süüa,“ lisas jahimees.

Söögiks kõlbavad praktiliselt kõik liigid. Teatud lindude puhul on olulisel kohal ka nende arvukuse reguleerimine. See võtab Hussari sõnul põllupidajate poolelt maha sotsiaalset pinget. „Sa ei viska ju seda lindu ära, sa sööd ta ära, et ta mingil määral ikkagi sellist teatud tasakaalu ju hoiab ka. Samas ta õpetab sellele linnule ikkagi sellise loomuliku inimese pelglikkuse. Kui sa lähedki kuskil seal põllu ääres sedasi plaksutad käsi, vähemalt see linnuparv läheb lendu,“ laiendas Hussar.

Jahiturismi probleemid
Teadaolevalt külastab Eestit igal aastal umbes 3000 jahituristi. Kui suure jälje jätavad nad aga Eesti linnustikule, eriti arvestades, et Eesti jahiulukite nimekirjas on ka vähearvukaid liike? „Nende jahi alguse kuupäevadega on igal juhul jälgitud, et meie siinne pesitsev lind jõuab enne ära minna, kui jaht üldse pihta hakkab. Me ikkagi räägime põhimõtteliselt kõikide veelindude juures haned, pardid, räägime läbirändavate lindude küttimisest,“ sõnas Volke. Otsest ohtu Eesti linnustikule sellisel kujul praegu pole.

Veelindudest on mõnede liikide arvukus on languses. Neid õnneks üldjuhul suurearvuliselt ei kütita. Volke nentis aga, et linnujahiturism on tõenäoliselt tõusuteel. Ka ei teata, kui kaua püsivad pesitsustingimused soodsad põhjapoolsematel aladel. „Veelinnud on tegelikult ja rändveelinnud eriti ühine vara. Kui riigid nende jälgimisel ja kaitsmisel ja ka jahi reguleerimisel koostööd ei tee, siis ilmselt oleks nende seisukord väga palju hullem, kui ta praegu on,“ lisas ornitoloog.

Tulevikku vaatavalt tuleks jahiseadust ja lindude küttimist veidi paremini reguleerida. Eetilisi jahivõimalusi piiramata võib see osutada aga küllaltki raskeks. „Kui ma teenin sellega, et ma jahikülalise vastu võtan, et siis igal juhul peaks olema seda vastutust rohkem selle eest, mis mu külaline teeb,“ rõhus Volke inimeste enda mõistlikkuse olulisusele. Ornitoloog nentis seejuures, et leebete jahiseadustega riike otsivaid õnneotsijaid leidub ikka.

Kõige mõjusamaks viisiks, kuidas seda seadusandlikult vältida, oleks ühe jahimehe poolt päevas kütitavate lindude arvule piirmäära seadmine. „Me ei ütle seda, kas see peab olema 5–7 lindu, veelindu ühe jahimehe kohta ühel jahipäeval, aga mingi number peaks olema, mis ohjab seda ülempiiri ja viib selle mõistlikesse raamidesse,“ sõnas Volke.

Vaata ka teisi "Osooni" lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETV-s.