Ent kui vaeva on nähtud piisavalt, suudab väike roosa karp rääkida nii mõndagi huvitavat lindude käitumise geneetilisest taustast, tutvustab linnuökoloog Marko Mägi Linnuvaatleja ajaveebis Tartu Ülikooli zooloogia osakonna värsket uuringut.

Toimetulek erinevates olukordades sõltub nii keskkonnast kui ka isendi käitumisest.

Sageli räägitakse nii inimeste kui ka loomade puhul isiksusest, mille all peetakse silmas isendile omast ajast ja keskkonnast sõltumatut käitumist – näiteks võib isiksustunnuseks pidada looma varajast või alles viimasel hetkel põgenemist ohtu märgates, aga ka erinevaid hoiatushäälitsusi ja isendi uudishimulikkust ehk tegutsemist uudsetes oludes. Need viimati nimetatud isiksusomadused on loomade seas üsna põhjalikult ja laialdaselt uuritud.

Siiski ei saa mööda minna käitumise geneetilisest taustast.

Kuigi käitumise geneetilise tausta kohta on tänaseks mõned teadmised olemas, on uurida veel palju ning seda tehakse molekulaarsete meetodite kiire arengu ja kättesaadavuse tõttu üha aktiivsemalt. Samas teeb loomade käitumise uurimise keeruliseks adekvaatsete, sigimisest sõltumatute andmete kogumine, kuna eeldatakse, et järglaste eest hoolitsev loom käitub teisiti mittesigivast.

Tartu Ülikooli zooloogia osakonna loomaökoloogid on eelnevalt uurinud Kilingi-Nõmme rasvatihaste riskikäitumise geneetilist tausta sigimisperioodil, kuid hiljuti avaldatud teadusuuringus keskendusid nad perioodile, mil linnud ei olnud veel sigima hakanud.

Selleks püüti pesitsusperioodi eel pesakastides ööbivaid linde, toodi nad ööbima laboritingimustesse ja jälgiti nende käitumist järgneval hommikul spetsiaalses aviaariumis (vaata fotot).

Aviaarium annab võimaluse võrrelda kõikide lindude käitumist samasugustes oludes, mis looduses ei oleks võimalik. Ühes käitumiskatses asetati aviaarumisse väike roosa karp – objekt, millega linnud looduses kokku ei puutu – ning jälgiti lindude reaktsiooni. Pärast käitumiskatseid vabastati linnud püügikohas ja registreeriti nende vabastamisjärgne käitumine.

Kuna varasemast on teada, et nii inimestel, primaatidel, koertel ja hiirtel mõjutab käitumist oluliselt geen DRD4, siis analüüsiti just selle geeni erinevate variantide seotust lindude käitumisega.

Tulemused näitasid, et nii isased kui ka emased CT heterosügootsed isendid olid oluliselt aktiivsemad, külastasid roosat karpi sagedamini ja tegid peale vabastamist rohkem alarmhäälitsusi.

Kuigi uuring tehti enne pesitusperioodi, langevad tulemused siiski kokku eelneva pesitsusperioodil tehtud uuringu tulemustega, mis annab alust väita, et geeni DRD4 polümorfism ehk mitmekesisus mõjutab väga oluliselt ka lindude käitumist ja võimet toime tulla uudsetes oludes. Muide, CT heterosügoote oli analüüsi aluseks olnud valimis kõige rohkem, millega võib ehk seletada ka rasvatihase kui liigi kiiret kohanemisvõimet uudsete olude, näiteks linnatingimustega.

Video käivitamiseks klõpsa pildil.