Sagedamini satub lennuõnnetusse osavalt manööverdav lind
Üksiku linnu tekitatud kahju viljapõllult nokitud tera või pesaehituseks lillepeenralt korjatud pesamaterjali näol on tühine. Kuid linnu kohtumisel lennukiga võib hind olla kõrge – mängus on inimeste elud ja lennuki kõrged hoolduskulud.
Seepärast on lennuohutuse tagamisel lindude tegevuse, rände ja käitumise jälgimine väga oluline ning lennuväljadel töötavad sageli ornitoloogid, kirjutab Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi Linnuvaatlejas.
Igal aastal toimub tuhandeid lindude ja lennukite kokkupõrkeid, kuna kõrgustes lendavad linnud ei hooli lennukite õhukoridoridest ning lennuki kiiruse tõttu ei ole pilootidel lindu märgates halvima ärahoidmiseks võimalik reageerida.
Näiteks USA-s registreeriti aastatel 1990–2015 linnu ja lennuki kokkupõrkeid 169 856.
Uuringud maanteedel on kinnitanud, et kuna masinad liiguvad sageli kordades kiiremini lindude looduslikest vaenlastest, võib õnnetuste põhjuseks olla ka linnu võimetus hinnata läheneva objekti kiirust. Lennukite puhul ei olnud aga sarnaseid uuringuid veel tehtud.
Sarviklõoke on osav lendaja, kuid satub teistest lindudest lennuki ette sagedamini. Autor: Flickr/Evan Jenkins
Lindude suurus ja lennuosavus on erinevad. Sellepärast huvitas teadlasi, kas mõni linnu välistunnus ennustab ette sattumist lennuki teele?
Igat valimis olnud lennuvälja väisab aastas üle 17 miljoni reisija ning kokku läbib neid lennujaamu aastas üle 300 000 lennuki. Teiste seas uuriti ka näiteks New Yorgi JFK statistikat.
Analüüsiti lennuki ja linnu kokkupõrkeid, mis toimusid lennuväljast kaheksa kilomeetri raadiuses ja madalamal kui 457 meetrit, kuna just selles kõrguses toimub 82% kõikidelt kokkupõrgetest. Teadlased arvestasid sealjuures ka lindude kehaparameetreid – kaalu, tiibade mõõtmeid, silma ja aju suurust – ning kõrvutasid neid kokkupõrke tõenäosusega.
Kokkupõrke tõenäosust ennustas teistest tunnustest üle kahe korra paremini tiiva eripind (wing loading). See on tiiva pindala ja kehakaalu suhe, mis iseloomustab linnu võimet pöörata tiiba sõltuvalt kehakaalust. Näiteks rasked, väikeste tiibadega liigid on suure tiiva eripinnaga, mistõttu nad lendavad suhteliselt kiiresti, kuid ei ole osavad õhus manööverdajad.
Kuna linnu võime õhus manööverdada on parem väikese tiiva eripinnaga liikidel – näiteks pääsukestel – eeldati, et just sellised liigid satuvad ka harvem õnnetustesse.
Üllatuslikult selgus aga, et osavate lendajatega juhtus õnnetusi hoopis sagedamini.
Nii olid kokkupõrgete niinimetatud pingirivi eesotsas osavad lendajad:
- sarviklõoke (Eremophila alpestris; 406 juhtu),
- händ-ruugetuvi (Zenaida macroura; 227),
- kuldnokk (Sturnus vulgaris; 127),
- suitsupääsuke (Hirundo rustica; 122) ja
- ameerika tuuletallaja (Falco sparverius; 121).
Vähem osavatest lendajatest olid sagedamemad kokkupõrkajad
- kodutuvi (Columba livia; 32),
- ida-niiduturpiaali (Sturnella magna; 31),
- punasaba-viu (Buteo jamaicensis; 26) ja
- kalakotkas (Pandion haliaetus; 13).
Kõige raskem lennuki ette jäänud lind oli üks kaljukotkas (Aquila chrysaetos).
Sellist esmapilgul ebaloogilist tulemust võib seletada tõigaga, et kehvemad manööverdajad lendavad keskmisest kiiremini, mis arvestades lennuki kiirust võib neile lennukiga samas suunas lennates anda veidi rohkem aega ohu märkamiseks.
Samas on ka võimalik, et suuremad linnud hirmutatakse lennuväljadelt teadlikult eemale, mistõttu on lennuvälja vahetuses läheduses ka kehvemalt manööverdavaid linde vähem. Üks suur ja kehv lendaja, kes võib põhjustada lennukile tõsist kahju ja keda ilmselt teadlikult lennuväljadelt eemale peletatakse on näiteks kanada lagle (Branta canadensis).
Veel on tõenäoline, et kehvemate lendajate lendu tõusmiseks vajalik suur energiakulu võib vähendada kokkupõrke tõenäosust – energia kokkuhoiuks võivad sellised liigid jääda paigale ning sellega kokkupõrget vältida.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool
