Suur osa linnuliikidest on sotsiaalselt monogaamsed. Kuid aeg-ajalt võivad partnerid teineteist petta ja soetada järglasi naaberterritooriumil pesitseva vastassoo esindajaga, kirjutab Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi Linnuvaatleja lehel.

Isaslinnu partneri petmise põhjus on ilmne – rohkem järglasi tagab enda geenide tõenäolisema jõudmise järgmistesse põlvkondadesse.

Emaslinnu järglaste geneetilist mitmekesisust suurendavad aga naabrimehe viljastatud munadest kooruvad pojad. See võib soodustada emaslinnu geenide levimist ja tagada mõne järglase ellujäämise parasiitidesse või haigusesse nakatudes.

Kuid partneri petmisel on ka hind – paarivälise suhte leidmiseks kulub aega ja energiat, mida saaks kasutada tõhusamaks territooriumi ning partneri kaitsemiseks.

Lisaks suurendab paarilise valveta jätmine tõenäosust, et pesas sirguvad naabrimehe pojad.

Sellised lõivsuhted (trade-off) heade ja halbade valikute vahel on looduses üsna tavalised ning need sunnivad elusorganisme leidma võimalikult optimaalseid lahendusi. Nii võib teatud oludes olla kasulikum partnerit petta, teistes aga olla talle truu.

Müncheni lähedastes metsades uurisid teadlased, kas rasvatihaste (Parus major) paaritruudust mõjutab ka kiskja lähedus.

Selleks mängiti mõnedele rasvatihastele nende pesitsusterritooriumitel raudkulli (Accipiter nisus) kutsehüüdu, teistele aga musträsta laulu.

Geenitestidega määrati kõigi ümberkaudsete rasvatihaste pesades kasvavate poegade ja ka koorumata jäänud munade isadus (kokku 2911 määrangut) ning selgus, et 399 poega (14%) pärinesid paarivälistest suhetest.

Kuid raudkulli kutsehüüdu ja musträsta laulu kuulnud rasvatihaste poegade isadusnäitajail ei olnud olulist erinevust:

• musträsta laulu kuulnud lindudel oli pesakonnas 15% võõra isase poegi (keskmiselt 1,1 poega pesas; vähemalt üks paariväline järglane 47% pesadest);
• suuremat raudkulli-hirmu kogenud lindude pesakondades oli 12% võõra isase poegi (keskmiselt 0,93 poega pesas; vähemalt üks paariväline järglane 42% pesadest).

Kuigi suurema ohu korral võiks partneri petmine olla sagedasem – enne kiskja saagiks langemist üritatakse võimalikult palju järglasi soetada –, kuid see ei pruugi alati nii olla.

Ka on võimalik, et linnud säästavad energiat tulevasteks sigimisteks, kuid kuna raudkulliga hirmutatud lindude kurnad oli ülejäänutega sarnase suurusega, ei näi see teooria paika pidavat.

Autorid tunnistavad, et vabas looduses tehtavate uuringute puhul on äärmiselt keeruline välistada veel mõnda paaritruudust mõjutava ökoloogilist faktorit.

Kuid kuna looduslikult oli piirkonna rasvatihaste aastane ellujäämuse tõenäosus 45%–50%, julgevad autorid siiski järeldada, et kisklusrisk ei ole oluline rasvatihaste paaritruuduse mõjutaja.