Sügiseti suunduvad Eestisse tuhanded jahituristid, kuna siin, rändeteede ristumiskohas, saab osa võtta nii legaalsetest kui ka illegaalsetest veelindude tapatalgutest, nendib kohalik ornitoloogiaühing. Ühingu hinnangul soosivad veelindude tapatalguid liberaalsed seadused. Selle taustal kirjeldab Tartu ülikooli linnuökoloog Marko Mägi Linnavaatleja ajaveebis Teravmägede lühinokk-hanede asurkonda, mille suuruse reguleerimine paistab silma väga täpse ja pikaajalise jälgimise poolest.

Keegi ei oska öelda jahihooajal kütitud partide ja hanede täpset hulka, kuid just sellest võib sõltuda edasine asurkonna suurus, vanuseline koosseis, sugude suhe, käitumine ja levik. Seepärast on kütitud lindude kohta võimalikult täpse informatsiooni kogumine oluliseks abiks populatsiooni üldise seisundi hindamisel. Tegelikkusele võimalikult ligilähedane hinnang võimaldab parte ja hanesid küttida ka jätkusuutlikult arvukust vähendamata.

Näiteks on oluline teada, kas lindude suremus küttimise tagajärjel on osa loomulikust suremusest või lisandub see looduslikule suremusele.

Esimesel juhul kasvab kütitud isendite arvelt teiste isendite ellujäämisvõimalus ja nii ei pruugi asurkond väheneda. Küttimisest tingitud suremuse lisandumine looduslikule aga vähendab populatsiooni arvukust oluliselt ning ei ole pikemas plaanis arukas. Seepärast – kui üldse, on mõistlik linnujahti pidada sügisel, mil asurkond sigimishooaja järgselt kasvanud on ja looduslik suremus ei ole veel märkimisväärne. Kevadisel jahil aga kütitaks linde, kes on suutnud talvitades ellu jääda ja kelle sigimisedust sõltub populatsiooni edasine käekäik.

Täpsed andmed nii kütitud isendite kui ka asurkonna suuruse kohta sageli puuduvad, mistõttu küttimisest tingitud mõju hinnata ei saa.

Väide, et küttimise mõju on võrreldes teiste looduslike ohuteguritega vähetähtis ning sellele ei ole vaja tähelepanu pöörata, on viinud mõnede liikide hävimiseni. Näiteks vähenes veel 19. sajandil Põhja-Ameerikas väga levinud rändtuvi (Ectopistes migratorius) arvukus pärast kontrollimatut küttimist kiiresti. Viimane rändtuvi suri 1914. aastal Cincinnati loomaias.

Tänu rahvusvahelisele koostööle on teadmised mõnest liigist siiski täpsemad ning nende põhjal saab teha järeldusi seniste küttimispraktikate kohta.

Näiteks on Teravmägedel pesitsevate ning rändel Norras ja Taanis kütitud lühinokk-hanede (Anser brachyrhynchus) kohta 25 aasta pikkune andmestik. Tegu on ilmselt ainsa haneliste populatsiooniga, kelle kohta on kogutud väga täpset andmestikku nii pesitsusaladelt kui ka kogu rändetee ulatuses.

Kuigi andmetest saadud teabe põhjal kütitakse linde põllumajanduskahjude vähendamise eesmärgil, on lühinokk-haned talvitamisaladel Hollandis ja Belgias siiski kaitse all.

Andmetest on selgunud, et viimastel aastatega on kütitud isendite hulk märkimisväärselt kasvanud ning noorlinde langeb küttide saagiks vanalindudest 3,7 korda rohkem. Kuigi hiljutise intensiivistunud küttimise tulemusena on suurenenud just noorlindude hukkumine ning Norras kütitakse neid jahihooajal kaks korda rohkem kui Taanis (vastavalt 60,8% ja 26,4%) ei ole märgatav negatiivne mõju populatsioonile veel avaldunud.

See aga ei tähenda, et lühinokk-hanede populatsiooni majandamine on hetkel optimaalne – uuringu autorid nendivad, et hanede pikaealisusest tingituna võivad liigse küttimise negatiivsed mõjud avalduda aastatid hiljem ning uurimisperioodi lõpus täheldatud arvukuse langus võib ollagi tingitud varasemast suuremast küttimisest.

Erinevused Norras ja Taanis kütitud lühinokk-hanede, sealhulgas noorlindude osakaalus on heaks tõestuseks, kuivõrd erinev võib olla küttimise mõju ühele liigile selle rändeteel ning kui oluline on populatsiooni jätkusuutlikuks majandamiseks teha riikidevahelist koostööd – näiteks küttimislimiitide kehtestamisel või küttimise lubamisel vaid kindlal territooriumil. Koostöö juurde peaks kuuluma ka populatsioonide pidev seiramine ja kütitud isendite kohta täpse andmestiku kogumine.