Vähem kaevamist ja rohkem vihmausse tõstab mullaviljakust ({{commentsTotal}})

Inimtegevus on üks peamisi põhjusi, miks mullaviljakus langeb.
Inimtegevus on üks peamisi põhjusi, miks mullaviljakus langeb. Autor/allikas: Abhishek Pawar / Unsplash

Kus te viimati mullaga kokku puutusite? Maal vanaema juures, tuleb ehk meelde. Kuid meelde ei tule ehk toit, mida sõite tunni eest ning mis samuti on otsesemalt või kaudsemalt mulla peal kasvanud. Kuidas Eesti mulla viljakust tõsta ning mis juhtub taimekaitsevahenditega mullas, selle üle arutasid mullaga erineval moel kokku puutuvad asjatundjad.

Selle üle, millises seisus on Eesti mullad ja kas praegune põllumajandus on laastav või taastav arutlesid Arvamusfestivalil Tanel Vahter, Illar Lemetti, Roosi Soosaar, Peeter Viil, Marko Mäll ja Margus Ess.

Tartu Ülikooli taimeökoloog Tanel Vahter juhatas teema sisse kiire ülevaatega mullast: mis asi on muld ja miks on see põllumajanduse jaoks oluline. Taimeökoloogi sõnul on pika aja jooksul tekkinud muld taastumatu loodusvara, mis olles vajalik põllumajandusele ja inimestena meile kõigile, peab olema vara, millega hoolikalt ümber käia. 

Margus Ess ilmestas mulla olulisust lihtsa näitega: kui küsida linnainimeselt, kui tihti ja kuidas puutub ta kokku mullaga, siis võib vastus tihti olla, et "vahepeal maal vanaema juures ikka". Kui aga küsida, kui tihti ta toitu tarbib ja söömisega tegeleb, siis selgub, et muld mängib inimese igapäevaelus väga olulist rolli – oluliselt suuremat, kui arvata oskame. 

Saame aru, et toidulaua ja täis kõhu tagab meile just mulla olemasolu.

Kas on olemas ühiskondi, kus toit ei tule mullast?

Marko Mäll vastas, et kuigi on olemas palju uudseid lahendusi nagu näiteks erinevad akva-, hüdro- ja aeropoonilised põllumajandusvõtted, mis teevad võimalikuks taimekasvatuse ilma mullata, siis on suurel skaalal sellise põllumajanduse ülevõtmine keeruline. 

Ka Peeter Viil nõustus, et eelnevalt nimetatud alternatiive ei saa mullaga võrrelda, kuna põhitoit tuleb ikkagi mullast ja oskusest mulla peal kasvatada.

Kemikaalid mullas

Kuna arutelu juba toidu teemat puudutas, siis tuli publikust küsimus põllumajanduses kasutatavate taimekaitsevahendite ja nende mürgisuse kohta. "Kas kemikaalid kaovad mingil hetkel mullast ära? Kuidas mõjutavad need mulla mikroobikoostist, inimese tervist ja meie toitu?" 

Küsimusele vastas Tanel Vahter, kes tunnistas, et konkreetset vastust meil praegu ei ole, kuna Eestis ega välismaal ole tänasel päeval tehtud piisavalt uuringuid, et midagi kindlalt väita. On oletatud, et taimekaitsejäägid mulda siiski kogunevad ja lõpuks meie toitu ning tervist mõjutavad. Seetõttu võiks kindlasti kehtida ettevaatusprintsiip ehk seni, kuni ei ole näidatud, et taimekaitsevahendite kasutamine on täiesti ohutu, võiks nende kasutamist pidurdada.

Roosi Soosaar andis põllumeeste seisukohalt kommentaari, et ka parimate alternatiivide ja praktikate leidmine on kindlasti ka põllumeeste endi eesmärk ning kindlasti oluline küsimus.

"Milline on Eesti muldade seisukord?" tundis moderaator Andi Hektor huvi.

Margus Ess tõdes, et võrreldes muu maailmaga oleme heas seisus ja peaasi, et me praegusest enam hullemaks ei läheks.

OÜ NutriLoop asutaja Marko Mäll leidis, et küsimus on pigem selles, kas muldade seis pigem paraneb või halveneb. "Võime kindlad olla, et hetkel see ei parane. Peame mõtlema viisidele, kuidas pöörata olukord positiivseks. Oluline on saada mulda rohkem süsinikku ja mullabioloogiat, samuti ei tasu üle pingutada liigsete väetiste ja üleüldise harimisega."

Peeter Viil nentis, et mullal pole viga midagi, kui sellega oskuslikult ringi käiakse. Muu hulgas tasub jälgida huumusesisaldust ja samuti nii lihtsat faktorit nagu seda on vihmausside arvukus. Nimelt, mida vähem põllumaad harida, seda rohkem vihmausse – järelikult ka tervislikum muld.

Vihmausside teemal tuli küsimus publikust: "Kas vihmausside põhimõte kehtib ka koduaia kohta? Kas sel juhul ei tohiks sügisel aiamaad kaevata?"

Marko Mäll vastas, et kaevata ei ole tõepoolest vaja. "Kaevatakse, sest kõik on seda alati teinud. Ära kaeva ja su mulla seisund muutub paremaks. Ja vihmausse on ka rohkem!"

Eesti muldade tervise kohta avaldas arvamust ka Illar Lemetti maaeluministeeriumist, kes nõustus eelnevatega, et meie muldade seisund on hea, kuid lisas juurde, et tegelikult tuleb asja detailsemalt vaadata. Kõige ohustatumad on Eestis erodeeritud- ja turvasmullad, mille puhul aitab nende viimine rohumaa alla – nii ei saa orgaaniline aine mullas mineraliseeruda.

Diskussiooni lõppedes esitas Tanel Vahter vähe laiema ja filosoofilisema mõtte: "Mis on meie jaoks põllumajandus? Kas midagi üllast nagu traditsioonide hoidmine ja iseendale toidutootmine või pelgalt äri? Sellest, kuidas näeme me ise Eesti põllumajandust, sõltub ka meie põllumajanduse tulevik."

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: