Tüüpilised erodeeritud mullad tekivad künklike alade järsematel osadel intensiivse vihmasaju või lumesulamisvee mõjul. Tugev erosioon saab Eesti Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astoveri sõnul aset leida vaid taimkatteta või hõreda taimkattega mullal, mistõttu on muld levinud praegustel või endistel kallakulistel põllumaadel.

Eestis moodustavad erodeeritud mullad ainult 1,2 protsenti kogu maafondist, suurem on nende osakaal põllumajandusmaal - umbes 3,1 protsenti. Rohkesti leidub neid Lõuna-Eesti kõrgustikel, samuti Kagu-Eesti lavamaal, vähemal määral aga Sakala kõrgustiku ümbruses ja Pandivere kõrgustikul.

Erosiooniastme ja lähtekivimi karbonaatsuse alusel liigitatakse aasta mulda kolmeks: nõrgalt, keskmiselt ja tugevasti erodeeritud mullaks. Tugevasti ja keskmiselt erodeeritud mullad paiknevad reljeefi kõrgematel osadel ja on seetõttu sageli põuakartlikud.

Maastikus on nad kõrvuti reljeefi madalamatel osadel asuvate deluviaalmuldadega ning erodeerimata leostunud, leetjate, näivleetunud ja leetunud muldadega.

"Harides erodeeritud mullaga maad tuleks kallakulistel aladel rakendada mulda kaitsvaid maaviljelusviise, näiteks kasutada minimeeritud mullaharimist," kirjeldas Astover. Mullaharimistöid tuleks tema sõnul teha risti kallakuga, järsemaid kallakuid kasutada aga püsirohumaana või need hoopis metsastada. Tugeva erosiooniohuga metsas ei tohi lageraiet teha.

Mulla kiirenenud erosiooni all mõistetakse tänapäeval enamasti inimtegevusest (ebaõiglane mullaharimine, metsa lageraie ja liigkarjatamine) tingitud kiirenenud degradeerimisprotsessi, mis ületab oluliselt looduslikku taset. Erosiooni tagajärjel õheneb huumushorisont ja kujuneb erodeeritud horisont.