Uuringus osales 47 teadlast, kes analüüsisid ligi 400 ahvenat 29 riigist. Mageveekalade seas pole nii mahukat ja geograafiliselt esinduslikku genoomiuuringut varem tehtud. Suurt osa Euraasiat kattev proovivõrgustik võimaldas tuvastada nii suuri rändeteid kui peenekoelisi erinevusi populatsioonide vahel. Töö jätkab 2024. aastal avaldatud uuringut, mis hõlmas kümnest eri riigist pärit ahvenaid, kirjutab Eesti Maaülikooli kalade geneetika ja genoomika professor Anti Vasemägi.

Teadlased uurisid kalade genoomivariatsiooni varasemast palju põhjalikumalt. Varasemad ahvena fülogeograafiale ehk evolutsiooniliste liinide levikule keskendunud uuringud piirdusid lühikeste mitokondriaalse DNA järjestatud fragmentidega või väheste genotüpiseeritud rakutuuma variatsioonidega.

Uus uuring põhineb aga kogu mitokondriaalsete genoomi järjendamisel. Töörühm analüüsis tuhandeid rakutuuma genoomis leiduvaid üksiknukleotiidseid polümorfisme (SNP). Sisuliselt tähendab see kohti, kus kalade DNA-kood erines omavahel vaid üheainsa DNA ehituskivi võrra.

Kuus evolutsioonilist liini

Uuring kinnitas 2024. aastal tehtud avastust, et Läänemere piirkond on tänapäeva ahvena geneetilise mitmekesisuse üks olulisemaid keskusi. See on erandlik, kuna paljude teiste kala- ja loomaliikide puhul on põhjapoolsed populatsioonid on geneetiliselt vaesemad kui lõunapoolsed.

Genoomide analüüs kinnitas, et Euraasias on viis selgesti eristatavat evolutsioonilist liini. Lisaks leidsid teadlased Musta mere ja Balkani piirkonnas uue, seni kirjeldamata geneetilise liini. Samuti selgus, et Doonau valgala asustab geneetiliselt vanim ahvena emaliin, mis lahknes teistest ligikaudu 1,4 miljonit aastat tagasi.

"Varasemast uuringust teadsime, et Läänemere piirkonnas on kolm erinevat emaliini. Uue liini leidmine Musta mere ja Balkani piirkonnast oli meie jaoks üllatus. See avastus on hea näide sellest, kuidas laiaulatuslik DNA uuring võimaldab liigisisest muutlikkust täpsemalt kaardistada," selgitas töö esimene autor, Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli doktorant Vitalii Lichman.

Läänemere piirkonnas on levinud emaliinid 2, 3 ja 4, mis tulevad läänest, kagust ja idast. Liin number 1 elab eeskätt tänapäeva Venemaa ja Aasia piirkonnas. Liin number 5 on selgelt eristatav ja levinud ajalooliselt Kesk- ja Kagu-Euroopas, (tänapäeva Šveitsi, Lõuna-Saksamaa, Austria, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ja Kosovo aladel).

Uued teadmised ahvena geneetilisest taustast ja rändeteedest aitavad edaspidi uurida kalade kohanemisvõimet ja majandada säästlikumalt kalavarusid. Teadustöö põhjal valminud artikkel ilmus ajakirjas Ecology & Evolution. Uuringut rahastas Eesti teadusagentuur.