Eesti kalad pistavad kliimamuutuse tuules rinda ka rändetakistuste ja ülepüügiga

Veekogusid vaevavad lisaks kliimamuutustele põhimõtteliselt sarnased probleemid kui maismaa ökosüsteeme. Veekogude seisundit ja kalade elu saab siiski ühiselt paremaks muuta, kirjutab Tartu Ülikooli bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant ning Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlik Jürgen Karvak.
Kalad on kõigusoojased ehk nende kehatemperatuur sõltub veetemperatuurist. Mida kõrgem on temperatuur, seda kiiremini toimuvad eri protsessid, nt ainevahetus ja vetikate kasv. Temperatuurist sõltub ka aurumine, sademed ja meie laiuskraadidel veekogude jäätumine. Need on üksnes mõned tegurid ökosüsteemide võrgustikus ning etteaimatavalt valmistan lugejat ette mõtisklema kliimamuutuse ja kalade teemal.
Veekogusid ohustavad sarnased probleemid maismaaga
Veekogusid vaevavad kohati põhimõtteliselt sarnased keskkonnaprobleemid kui maismaa ökosüsteeme. Paljud metsad ja rohumaad muudetakse ühetaolisteks puupõldudeks ning põllumaadeks ja järelejäänud looduslikud elupaigad pole omavahel ühendatud.
Analoogina on aegade jooksul veekogusid ühendavatele jõgedele rajatud paise ehk rändetakistusi. Kaldad on kaevatud sirgeks ja muudetud nii ühetaoliseks. Samuti püütakse üle mitmeid kalaliike, mille analoogiks maismaal võib pidada liigset metsaraiet ja puude tarbimist. Läänemerd ja siseveekogusid vaevab eutrofeerumine ehk veekogu kinnikasvamine liigsete toitainete tõttu.
Vaata ka ELF-i klippi sarjast "Kuidas maitseb kliimamuutus?", kus jagab ligi 30 aastat kutselise kalurina töötav Virko Sirkel oma tähelepanekuid.
Meile on sisse tulenud massiliselt võõrliike, viimase 20 aasta jooksul eriti hõbekokre, viimasel ajal ümarmudil. Kadunud on teatud kalaliigid, näiteks ahven on täiesti madalseisus, lestaga on sama seis, siiaga samuti. Me näeme seda muutust ajas. Ma ei saa öelda otseselt, et selle taga on kliimamuutus. See on otseselt seotud inimtegevusega, meie enda tahtmistega. Mahedamate talvede tõttu kaob puhkeperiood merel ära.
Võib-olla algab siit ka siia populatsiooni hääbumine. Siia kudemine hakkab pihta novembris jõuludeni välja. Normaalselt oleks pidanud selleks ajaks kalda äärde juba jää. See tähendab, et kogu lainetuse mõju ei tulnud koelmuteni välja. Siia koelmu on kolme kuni viie meetri sügavusel, mida mõjutavad tugevamas tormid. Kui jää praegu üldse tekib, siis veebruaris, meil on juba kuuajaline tsükkel vahel. Koetud mari segatakse ära.
Vee tõus tuleb paratamatult, vahet pole kas see on sajandi keskel pool meetrit või meeter. Kirjeldatud muutused tähendavad, et pean merd hoolikalt jälgima.
Rannakalur saab püüda kala siis, kui meri laseb. Millegipärast kahtlustan, et see on hääbuv elukutse. Me ei saa sellest täna enam rääkida kui elatusviisist. Püüame põhimõtteliselt seda hobi korras, iseenda ja sõprade tarbeks, mis üle jääb. Püüame kala, et seda elukutset lihtsalt selleks, et mitte seda elukutset ära unustada.
Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) 2019. aasta looduse seisundi analüüsis tuuakse välja, et otsesed elurikkust vähendavad tegurid on tähtsuse järjekorras mageveekogudes järgnevad: maakasutuse muutused, elusolendite tarbimine, reostus, kliimamuutus, invasiivsed võõrliigid ning seejärel kõik muu. Meres on aga nendeks elusolendite tarbimine, maa- ja merealade kasutamise muutused, kliimamuutus, reostus, invasiivsed võõrliigid ning muud tegurid.
Esimese kahe osatähtus moodustab maismaal, magevees ja merevees üle 50 prorsendi. Kuigi kliimamuutusel, reostusel ja invasiivsetel võõrliikidel on siiani olnud eelnevast kahest väiksem mõju, kasvab see kiirenevas tempos. Samuti võimendavad need keskkonnaprobleemid teineteist.
Mitmed Läänemere protsessid on juba muutunud ja on muutumas
Kliima on muutunud ka varem ja on pidevas muutumises. See on loomulik. Inimtekkeline kliimamuutus on aga murettekitav, sest toimub looduslikust tunduvalt kiiremini. Seetõttu loob kliimamuutus uued keskkonnatingimused. On oht, et paljud elusorganismid ei jõua piisavalt kiiresti uute oludega kohastuda ja nende liikide populatsioonide seisund halveneb.
Rahvusvaheline Mereuurimisnõukogu (ICES) kirjeldab Läänemerd geoloogilises ajaskaalas noore ökosüsteemina, mis tekkis peale viimast jääaega (15 000–9000 e.m.a). Läänemeri on üks maailma suurimaid riimveelisi veekogusid ja pooleldi suletud madal meri. Keskmine sügavus on vaid 60 meetrit. Läänemerd iseloomustavad tugevad temperatuuri- ja soolsusgradiendid – soojem ja soolasem vesi läänes ja lõunas ning külmem ja peaaegu magevesi põhjas ja idas. Paljudes kohtades on vähe hapnikku.

Kliimamuutus on Läänemerd juba mõjutanud. Aastal 2017 moodustas Läänemere keskel ja Soome lahes vähese hapniku sisalduse vesi selle ruumalast enam kui viiendiku.
Suur toitainete sissekanne vooluveekogudest on oluline hapnikupuuduse põhjustaja, mida leevendab ookeanivee sissevool Põhjamerest. Viimase sagedus langes 1990. aastatest. Varem oli suurem sissevool 2–3 aasta järel, nüüd iga 10 aasta järel. Kaugseire andmed (1990-2008) näitavad pinnavee aasta keskmise temperatuuri tõusu kuni 1°C kümnendi kohta.
Lisaks on aastatuhande vahetumise ajal tõusnud veetemperatuur ka sügavamal, sademete hulk Läänemere vesikonnas ja Läänemere keskosa soolsus on vähenenud. Samuti on vähenenud viimase saja aasta jooksul jääkatte ulatus ja selle ajaline kestus.
Kliimamudelite ennustuste järgi ootavad sel sajandil Läänemerd ees muutused veetemperatuuris, jääkattes, soolsuses, hapnikutasemes ja toitainete sisalduses. Eeldatavasti on eelnevatel otsesed ja kaudsed tagajärjed elustikule.
Sajandi teiseks pooleks ennustatakse Läänemere pinnavee temperatuuri soojenemist ajaloolisest (1956-2005) keskmisest 2,5–4,0°C võrra, mis ületab maailma keskmist. Mereveetaseme tõusuks ennustatakse järgneva 70–100 aasta jooksul 20–50 sentimeetrit. Nõnda jääks osa madalaid rannikualasid vee alla. Madalaveelisi elupaiku võib seetõttu rannikumere liikidele ja noorkaladele potentsiaalselt juurde tekkida.
Kliimamuutusest kannatavad Läänemeres enim merelised ja vähem mageveelised kalad
Läänemere riimveelisus ehk vähene soolsus pole ideaalne mere- ega mageveeliikidele ning põhjustab neile füsioloogilist stressi. Seepärast on Läänemere kalaliikide mitmekesisus väike võrreldes teiste sama suurte ökosüsteemidega, näiteks Põhjamere ja Musta merega. Läänemeres on registreeritud 230 kalaliiki (k.a Kattegat). Nendest 90 sigivad siin regulaarselt, 30–40 mageveeliiki elab Läänemere siseosas ja rannikualadel.
Ligikaudu 95 protsenti Läänemere töönduslikust kalapüügist moodustavad tursk, räim ja euroopa kilu. Erinevates paikades Läänemere ümber on olulised veel mitmed teisedki kalaliigid. Hinnatakse, et turska, kilu ja räime püütakse üle. Aastal 2018 olid idapoolsed tursavarud mõõtmiste ajaseerias väiksemad kui kunagi varem. Suuri turski on jäänud palju vähemaks ja nende tervis on halb. Olukorra paranemist pole näha.
Ühe põhjusena on vähendanud tursa arvukust Läänemeres kliimamuutus, eriti Põhjamerest eemal ida pool. Klimaatiliste tingimuste tõttu vähenes 1980. aastatest tursa marja jaoks piisavalt hapnikurikaste ja soolaste alade hulk, mistõttu suurenes marja suremus. Samadel põhjustel vähenes ilmselt tursa vastsete toidu arvukus. Seevastu võis kõrgem veetemperatuur ja sobivate toiduobjektide rohkus osaliselt soodustada kilu ja räime arvukuse kasvu.
Aastateks 2006–2097 ennustas Taani teadlaste mudel, et Läänemere turska, kilu ja räime mõjutab eutrofeerumise ja kliimamuutuse võrdluses peamiselt eutrofeerumine. Samas muutub kliimamuutuse mõju olulisemaks, kui nende kalade kudemiseks sobivate veeparameetrite taluvuspiirid ületatakse. Eutrofeerumise ja kliimamuutuse koosmõjuna langeb ennustuste järgi kõigi kolme kalaliigi arvukus ja nende varude kogumass.
Arvatakse, et kui räim ja kilu saavad kliimamuutusest eelised, siis söövad nad rohkem ka tursa marja. Seega võib kliima jätkuval muutumisel nihkuda tasakaal, nii et räime ja kilu on praegusest suhteliselt rohkem ja turska vähem.

Kirde-Läänemere ja Soome lahe lesta püügikogused on olnud suuremad 3–4 aastat peale suurema hulga soolase ja hapnikurikka vee sissevoolu Põhjamerest Läänemerre. Mäletatavasti on kliimamuutused vähendanud soolase ookeanivee suurte sissevoolude sagedust.
Läänemere koha ja ahvena noorkaladele mõjus kõrgem veetemperatuur hästi. Tõenäoliselt kiirendas see kasvukiirust ja kasvatas selle kaudu kehasuurust, mis muu hulgas suurendab mõnes kohas talvist ellujäämust. Võib siiski karta, et muud keskkonnaprobleemid, nagu ülepüük, eutrofeerumine, nimetatud mageveeliste kalade leviala laienemist ei soodusta.

Mõned liigid tulevad Läänemerre hooajaliselt ja nende rännet mõjutavad osaliselt klimaatilised tingimused, teiste hulgas veetemperatuur. On leitud, et tuulehaug saabus ja lahkus Läänemerest soojematel aastatel (1986–2005) varem ning viibis siin lühemalt.
Euroopa angerjas on endiselt kriitilises seisundis. ICES soovitab minimeerida inimtekkelised mõjud, näiteks püük ja rändetakistused jõgedes, angerjale, et vältida liigi väljasuremist. Angerjas läbib elus pikki rändeid Läänemerest Sargasso merre ja noored klaasangerjad jällegi vastupidisel suunal. Seepärast võib kliimamuutus kõigutada mitmeid tingimusi, mis on praegu nende teekonnal.
Mõned kalad, nagu merihärg, on reliktid ehk varasemalt levinumad jäänukliigid viimasest jääajast ja neile sobivad kitsad keskkonnatingimused (külm hapnikurikas vesi madala soolsusega). Seetõttu on nad eriti ohustatud muutustest, kuna veel rohkem põhja poole ei saa nad palju liikuda.
Keeruline on ennustada, kas kiire kliimamuutuse tõttu langeb Läänemere üldine kalade liigirikkus ja kogumass või asendub see vee soolsuse vähenedes mageveeliste liikidega. Kalaliikide vastustest kliimamuutusele oleneb, kuidas muutuvad liikide omavahelised suhted toiduvõrgustikes ja kuidas kohastuvad praegused ning sisserändavad liigid muutustega.
Kliimamuutus mõjutab ka mageveekalu ja rändekalade kaudu Läänemere kalastikku
Läänemeri ja sellega seotud mageveekogud ja nende elustik on tihedalt seotud. Arvatakse, et kliimamuutus mõjutab mageveelisi elupaikasid peamiselt veetemperatuuri ja vooluhulga muutuste kaudu.
Teadlased prognoosisid, et Euroopa mageveekaladest, k.a rändekalad, on kliimamuutuste poolt kõige ohustatumad Lõuna-Euroopa Vahemerelise regiooni väikeste levialadega liigid, kes muu hulgas elavad magevees, on väikesekasvulised, praegu juba ohustatumas seisundis ja kalanduslikult vähetähtsad.

Kuigi atlandi lõhet ei peeta kliimamuutusest ohustatuimate kalade hulka, pidasid Soome ja Rootsi lõheeksperdid valdavalt tõenäoliseks selle kahjulikku mõju Läänemere lõhepopulatsioonile. Teiste seas eeldasid 11 eksperti muutusi toiduahelates, kuumastressi jõgedes ja haiguste levimuse suurenemist. Kardetavasti halveneb lõhe seisund rohkem juba kehvas seisus Läänemere lõunaosas.

Looduse seisundi halvenemine on silmatorkav, kuid lootust jagub
Kliimamuutuse ning muude inimtekkeliste ja ka looduslike mõjurite omavahelised vastasmõjud on raskesti hoomatavad ja seetõttu on prognoosid vaid ennustused, kuid alternatiive meil tuleviku keskkonnatingimuste teadasaamiseks pole. Ometi on teaduskirjanduses ja mitmete inimeste (kalurid, looduskaitsjad, vanemad inimesed jt) tähelepanekutes on liiga palju kinnitusi elustiku, sh kalade arvukuse langemisest, et neid eirata.
Samuti pole suure tõenäosusega juhus, et looduslike populatsioonide vaesumine langeb kokku mõõdetud inimtekkeliste mõjude suurenemisega, näiteks kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris, maa- ja merekasutuse muutused, tarbimise kasv inimese kohta.
Äärmiselt tähtsad on piisavalt suured ja ühendatud looduslikud elupaigad, mille asurkondade arvukus ja geneetiline mitmekesisus on suured. Nii on looduslikul valikul suurem võimalus sõeluda aja jooksul evolutsiooni protsessis välja muutuvasse keskkonda kohasemad isendid. Paremini hakkama saavad isendid jäävad ellu, paljunevad ja nende geenid kanduvad järgmistesse põlvkondadesse edasi. Väiksema mitmekesisuse puhul ei pruugi olla uutesse oludesse hästi sobivate tunnustega isendeid.

Kliimamuutuse kontekstis ei tasu unustada Jevonsi paradoksi. Tootmise tõhususe suurenemise järel muutub tarbimise hind odavamaks ja loodetud väiksema keskkonnamõju asemel kasvanud tarbimine hoopiski suurendab varasemast enam mõju keskkonnale. Näiteks lootes kala tarbimisel liialt tõhusasele kalakasvatusele, on oht püüda üle väiksemad looduslikud toidukalad kasvatusele.
Kuidas aidata veekogudel ja kaladel muutuvas keskkonnas toime tulla?
Looduslike elupaikade kaitsmist ja taastamist pole mõistlik kaaluda või teha nendega kompromisse. See on tähtis ka inimliigi enda ja meie praeguse ühiskonnakorralduse säilimiseks. Lisaks, hiljuti kirjutas zooloog Raivo Mänd hea mõtte, et tänapäeva maailmas kõrgelt hinnatud ja Eestis veel paljude teiste riikidega võrreldes võrdlemisi heas seisus loodust peaksime väärtustama ning propageerima kui uhkuseasja.
Veekogude ja kalade elu saame ühiselt paremaks muuta, kui:
- jagame teadmisi viisakalt ja otse otsusetegijatele;
- taastame elupaikade mitmekesisust, näiteks muudame jõed taas looklevaks;
- suurendame elupaikade sidusust, näiteks avades paise;
- vähendame rangelt ohustatud liikide ülepüüki;
- vähendame toitainete jõudmist veekogudesse, luues looduslike taimede puhverribasid veekogude, ka kraavide, äärde ning settetiike kraavidele;
- väldime võõrliikide levitamist, näiteks laevade ballastveega;
- vähendame vooluveekogude temperatuuri tõusmist, näiteks säilitades metsad vooluveekogude ääres, kus nad varjaksid veepinda liigse päikesekiirguse eest.
Kui hoiame ja taastame looduslikke elupaikasid, siis saame ehk pöörata elu vaesumise ümber elurikkuse kasvuks ning soodustada selle kohastumist kliimamuutusega.
Lugu ilmus täismahus Eestimaa Looduse Fondi ajaveebis.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa