Veiste karjatamine aitab hoida elurikkust

Foto: Aleksandr Gužov

Suur osa loomulikkust elurikkusest on kujunenud koos suurte rohusööjatega, kes on tänaseks päevaks kadunud. Mitmekesisuse säilitamise seisukohast ei tohiks seega lihaveiste kasvatamisele alati viltu vaadata.

"Kariloomi on maastikku vaja. Kui meil ei ole looduslikke kariloomi, mis on paraku praeguseks nüüdseks suuresti välja surnud, tuleb nad asendada meie oma kariloomadega – veiste, lammaste või hobustega," sõnas Aveliina Helm, Tartu Ülikooli botaanika kaasprofessor. Eestis on liigirikkus praegu kõige suurem just poollooduslikel maastikel, mida on aastasadu niidetud või seal loomi karjatatud.

Helm viitas, et ajalooliselt vormisid kooslusi suured herbivoorid. Praeguseks on need aga suuresti inimmõju kui ka looduslike tegurite tõttu välja surnud. Teiste liikide vajadused pole aga kuhugi kadunud. Seega ei tohiks lihaloomade kasvatamisele üheselt viltu vaadata.

"Tähtis on eristada lihatootmisviise, kas liha pärineb mahedatest ekstensiivsetest süsteemidest, näiteks Eesti pärandniitudel karjatatud lammaste või veiste liha, või liigintensiivsetest tootmissüsteemidest," lisas professor. Keskkond ja inimene võidab vähem lihasöömisest kõige rohkem, kui samal ajal jälgitakse, et see oleks keskkonnasõbralikku päritolu.

"Veisekasvatusel on küljes punane häbimärk kui kõige keskkonnavaenulikum tootmisviis võrreldes kana ja seaga. Samas kui võtame rohumaaveise kasvatuse, siis see vastupidi vähendab süsiniku jalajälge," ütles Puutsa talu perenaine Airi Külvet. Mulda seotakse rohkem süsinikku kui näiteks silo- või maisipõldu harides.

Külvet rõhus ka elurikkuse tahule. "Kui võtad kasutusse vahepeal kasutusest väljas olnud karjamaad, näed silmaga, kuidas sa elustikku parandad. [...] Samal ajal kui liha toodame rohumaal, pakume elupaiku kõikidele muudele, alates mikroobidest kuni lindudeni," viitas talunik.

Külvet nentis, et viimastel aastatel on muutunud veiste kasvatamine pehmete talvede tõttu keerukamaks. "Külmunud maa on vaese mehe betoon ehk hästi palju lihaveisekarjasid peetaksegi metsa vahel ja põldude peal. "Talvedel, kus tulevad kõik sademed veena, tähendab see, et kadudeta hakkama saamiseks ja keskkonnale ka raskelt ei mõjuks, tuleb teha betooni suuri investeeringuid," laiendas veisekasvataja. Vastasel korral upuvad loomad mutta

"Suvised ilmad on olnud järjestikku äärmuslikud, kas väga põuane olnud või see aasta vastupidi, on olnud sademete hulk see aasta kolmekordne. See annab märku, et pead arvestama, sööda varumise ja rohumaadega arvestamise seisukohalt äärmustega," lisas Külvet.

Loe teisi temaatilisi artikleid ja vaata ELF-i videosarja "Kuidas maitseb kliimamuutus?" klippe:

Eesti taimestiku koosseisus torkab silma võõrliikide rohkus
Lõunamaade kõrbestumine seab Eesti mullad surve alla
Kliimamuutus mõjutab Eesti maasikakasvatajat kahetiselt
Inimlik uudishimu võib tuua Eestisse uusi tomativiirusi
Eesti kalad pistavad kliimamuutuse tuules rinda ka rändetakistuste ja ülepüügiga

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: