"Üldine väga subjektiivne ja suure üldistusastmega hinnang Eesti muldadele oleks rahuldav," ütleb mullateadlane Priit Penu, kuid täpsustab, et kõik sõltub hindamise taustast. Näiteks on Eesti mullad paremas seisus võrreldes paljude lõunapoolsete piirkondade muldadega.

Viimaste kümnenditega on sealsete arenenud maade muldade seisund järsult muutunud ja halveneb üha kiiremini. "See seab omakorda toidutootmise surve alla aina enam põhjapoolseid piirkondi, kus tingimused selleks ja ka mullaviljakus on veel suhteliselt head," osutab Penu. Just siin näeb ta üht ohtu Eesti muldadele.

Vaata ka ELF-i klippi sarjast "Kuidas maitseb kliimamuutus?", kus jagab oma tähelepanekuid köögiviljakasvataja Margo Mansberg.

Muutuvate ilmastikutingimuste tasakaalustamiseks saab põllumees kindlustunnet tõsta puhvri loomisega. See puhver on muld ja täpsemalt huumuse ehk süsiniku sisaldus mullas. Kui 10–12 aastat tagasi alustasin ja oma voorepealsetelt põldudelt esimesed mullaproovid võtsin, siis huumuse sisaldus oli 1–1,2 protsenti. Ehk siis on seda põldu siin viimase 70–80 aasta jooksul majandatud nii intensiivselt, et see on sisuliselt viidud oma miinimumtasemele. Üks aste veel allapoole ja me ei saaks sellel põllul enam midagi kasvatada.

See oli minu jaoks selge märk, et midagi peab tegema teistmoodi. Harjumuspäraste võtetega ei saanud minna. Nüüd kümme aastat hiljem sügisel võtan uued mullaproovid. Vahepeal on ühed mullaproovid juba võetud. Need näitasid, et viie aastaga suutsin orgaanilise aine sisaldust tõsta keskelt läbi 0,2 protsenti. Mullateadlased ütlevad, et Eestis on selle saavutamine suhteliselt võimatu.

Ma arvan, et põllumajanduses on väga suur võimalus aidata kliimamuutuste protsessi pidurdada või tasakaalustada. Küsimus on, kas see, kui kogu maailm tegeleks põllumajandusega, mis soodustaks süsiniku sidumist ja huumuse sisalduse suurenemist, päästaks atmosfääri või mitte. Eestis on täna põllumaadel umbes 60–65 tonni huumust ühe hektari kohta. Kui me suudaks selle viie või ka kümne aastaga kahekordistada, on see tohutu ressurss, mida saame kliima heaks kasutada.

Raietehnika annab hoobi

Rääkides Eesti muldade olukorrast üksikasjalikumalt, ütleb Priit Penu, et viimasel kümnendil on orgaanilist ainet meie põllumaadel vähemaks jäänud. Samas sisaldavad Eesti põllumullad aja möödudes üha rohkem orgaanilist süsinikku.

"Looduslikel muldadel vaatan murelikult suure ja raske raietehnika peale, mille tekitatud kraave me igal pool näeme, ja mis tekitavad tihenenud mullakihi," osutab Penu veel. Raietehnika rattajäljed võivad moodustada omamoodi kuivenduskraave, kust vesi kiiremini ära aurab. See võib aga soodustada orgaanilise aine lagunemist ja vähenemist mullas.

Ehkki Penu sõnul on viimasel ajal mullaelustiku säilitamisele üha rohkem tähelepanu pööratud, on selle hindamisvahend alles arendusjärgus. "Kindlasti tuleb mainida ka meie turvasmuldade kaitset, sest need mullad on maailmas juba ammu haruldased. Siin lasub meil seetõttu globaalne vastutus," ütleb mullateadlane Eesti eripärade kohta.

Mida muudab kliimamuutus?

Kliimamuutuse halba mõju muldade seisundile on Priit Penu sõnul, nagu öeldud, juba näha lõunapoolsemates maades. Mullad kõrbestuvad seal kiiresti, mis kahandab mulla süsinikusisaldust ja viib lõpuks viljaka mulla hävimiseni. "Intensiivsemad sademed ja tormid soodustavad mullaerosiooni, mille mõju muldade hävimisele suureneb iga aastaga," selgitab teadlane veel.

Kliimamuutus mõjutab Penu sõnul muldasid kehvasti ka Eestis. Kui meie talved kujunevad muutuse tõttu soojemaks, saavad mikroorganismid aasta vältel pikemat aega toimetada. See tähendab omakorda, et orgaaniline aine mullas võib senisest enam mineraliseeruda. Samuti võib siis juhtuda, et süsinik lendub mullast ja mulla toitained uhutakse alumistesse kihtidesse, halvemal juhul põhjavette.

Kui külmunud muld sulab, kobestab see Penu sõnul ka tallamise mõjul tihedamaks muutunud mulda. "Kui auramine mullast suureneb, siis väheneb ka mullavee tase ning sellega seonduvalt võib suureneda mineralisatsioon ja jällegi väheneda orgaanilise süsiniku sisaldus mullas," lisab ta.

Kui sademeid jääb selgelt vähemaks, tasakaalustub auramise ja sademete vahekord. See mõjutab mulla teket Penu sõnul üsna oluliselt, sest paljud mullatekkeprotsessid toimuvad tänu laskuvate vetele – kuivema kliimaga need pidurduvad. "Samas on sellel omakorda nii positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi," arutleb Penu.

Igaühe muld

Põllupidaja saab Priit Penu sõnul ise üht-teist mullatekke heaks ära teha, kui planeerib oma tegevused õigesti. "Kindlasti on väga oluline orgaanilise aine tagastamine, olgu selleks siis lühiajaliste või pikaajaliste rohumaade kasutamine, orgaaniliste väetiste lisamine mulda ning mõõdukas mullaharimine," loetleb ta.

Penu hinnangul peaks muldi kord seitsme kuni kümne aasta tagant sügavamalt harima kas künni või kobestamise teel. "See tagab mineraalosa liigutamise ülemisse mullakihti ning orgaanikarikka kihi liigutamise allapoole, nii-öelda varuks," põhjendab ta. Sel juhul on orgaanilist osa võimalik hiljem lagunend kujul kasutada. Alumistes kihtides on siis aga tingimused lagunemiseks, kus mulda tekib rohkem viljakat huumust.