Kliimamuutus mõjutab Eesti maasikakasvatajat kahetiselt
Maasikaitaimed vajavad arenguks lühikest päeva ja jahedamat õhutemperatuuri. Kliima soojenedes võib õhutemperatuur Eestis küll Poola ja Saksamaa headele kasvutingimustele järele jõuda, ent ühes soojusega levivad meile ka varem vaid Lõuna-Euroopat kimbutanud kahjurid.
Mida vajab maasikas?
Maasikataimede arengut mõjutavad Eesti Maaülikooli aianduse osakonna dotsendi Ulvi Moori sõnul nii päeva pikkus kui ka õhutemperatuur. "Kui kliima soojeneb, hakkab meil Eestis ilmselt olema pikem vegetatsiooniperiood, soojemad sügised ja talved," ütleb ta. Eestis kasvatatavad aedmaasikad on lühipäevataimed, mille õied hakkavad moodustuma siis, kui päev on lühem kui 14 tundi. Moori sõnul juhtub see Eestis septembri algul.
Arvestades, et õiealgmed eelistavad arenguks 15–17 °C õhutemperatuuri ja alla 9 °C korral nende areng peatub, esineb Eestis sügisel parimaid arengutingimusi harva. "See on üks põhjus, miks meie maasikakasvatajad ei näe enamasti sama suuri saaginumbreid kui kasvatajad Poolas või Saksamaal, kus sügised on pikemad ja soojemad," tõdeb Moor. "Selles valguses võiks kliima soojenemine Eestis maasikakasvatusele kasuks tulla."
Samas võib kliimamuutus teha karuteene praegu optimaalsete kasvutingimustega riikides. Seal kujuneb sügisene temperatuur parimast vahemikust kõrgemaks. "Kui õhutemperatuur on ööpäevaringse keskmisena üle 24 kraadi, siis ei teki meil kasvatatavatel maasikatel õiealgmeid ka lühipäevatingimustes," märgib Moor.
Vaata ka ELF-i klippi sarjast "Kuidas maitseb kliimamuutus?", kus jagab oma tähelepanekuid maasikakasvataja Helen Kaskema.
Kliimasoojenemine pole maasikale kui kultuurile soodne. Olematud talved hoiavad kahjurite, taimehaiguste ja umbrohufooni väga kõrge. Nüüd pole küsimus enam sordivalikus või tehnoloogiates: kui õitsemise ajal on väga soodsad ilmad ripslasele, võtab kahjur kogu saagi.
Kui Eestis juhtuvad olema väga kuumad suved, nagu aastal 2018, siis on väga keeruline taimele vajalikke kasvutingimusi säilitada. Kuumal suvel ei saa taim piisavalt kasvada ja saaki kanda. Eestis ja Eestist põhja pool on see eriti suur probleem, sest meil on päev väga pikk. Seal, kus päev pole nii pikk, jõuab päike pinnast vähem soojendada.
Poolaski kasvatatakse maasikat, aga seal ei saada kuigivõrd sama aasta istutuse saaki. Siis võib juhtuda, et maasikakasvatuse tasuvus väheneb. Peame ka siin korrigeerima, et kui istutame kevadel uue maasikapõllu, saame kahe kuu pärast uue saagi.
Kui me uut saaki ei saa, võib see olla näiteks liiga kuumade ilmade tõttu, sest taim ei saa stressikeskkonnas areneda. Reeglina vajab maasikataim arenguks alla 20-kraadist ilma. Kui aga kohe pärast istutamist on väga kuumad ilmad, siis taim ei saa ära areneda, vaid hakkab kohe marju tegema. Saak tuleb sel juhul liiga vara ja liiga väikesed marjad lähevad punaseks. Siis tuleb maasikakasvatajatel väga palju korrigeerida oma tootmispõhimõtteid.
Soe kliima toob kahjurid
Ulvi Moori sõnul mõjutab kliimasoojenemine Eesti maasikakasvatust siiski ka negatiivselt. "Näiteks ei teadnud enamik Eesti maasikakasvatajaid veel viis aastat tagasi, missugune näeb välja antraknoosi kahjustusega maasikas," osutab ta. Kuna seenhaigused arenevad eriti hästi 25–30 °C õhutemperatuuri korral, pistsid antraknoosiga seni rinda eeskätt Hispaania ja Itaalia maasikakasvatajad. Viimastel aastatel esineb haigust dotsendi sõnul üha enam ka põhjamaades, sealhulgas Eestis.
"Haigust põhjustavad erinevad perekonna Colletotrichum seened: Colletotrichum acutatum, Colletotrichum fragariae ja Colletotrichum gloesporioides," loetleb Moor. "Haigus võib nakatada maasikataimede lehti, vilju, võsundeid ja risoome."
Nimetatud seentest on tema sõnul kõige ohtlikumad risoome nakatav C. fragariae ja vilju nakatav C. acutatum. Kui nakatuvad risoomid, võib kogu taim surra, kui viljad, võib suur osa saagist muutuda turustamiskõlbmatuks. "Viljadele tekivad alguses helepruunid laigud, mis hiljem muutuvad tumepruuniks ja laienevad ning lõpuks võivad katta kogu vilja. Haiguse lõppfaasis viljad mumifitseeruvad," kirjeldab Moor.
Kui talved muutuvad kliimasoojemise tagajärjel soojaks, võib nii maasikal kui ka vaarikal ette tulla häireid puhkeperioodis. Viimane on saagiperioodile ja õiealgmete tekkele järgnev aeg. "Puhkeperioodil vajavad taimed sõltuvalt sordist teatud arvu tunde, mil õhutemperatuur oleks madal, vähemalt -2 kuni +7 ºC," ütleb Moor ja võrdleb, et inglise keeles kasutatakse selle aja kohta mõistet chilling hours.
Kui maasikataim ei saa piisavalt pika aja jooksul olla madala temperatuuri käes, ei hakka ta temperatuuri tõustes dotsendi sõnul uuesti normaalselt kasvama. Taim jääb kääbusekasvu, ei moodusta piisavalt uusi lehti ja õitseb vähe. Moor täpsustab, et Eestis seda ohtu esialgu siiski pole. "Küll aga on teateid Saksamaalt, et mõnel aastal on talved olnud nii soojad, et nii maasikatel kui vaarikatel on olnud probleeme puhkeperioodist väljatulemisega," tõdeb ta.