Eesti taimestiku koosseisus torkab silma võõrliikide rohkus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Lupiinid. Autor/allikas: Maasaak/CC BY-SA 4.0

Hiljuti läbi viidud uurimuses kaardistasid Maaülikooli teadlased, kuidas on muutunud taimestiku koosseis Eesti põllumajanduslikel maastikel. Selgus, et aina enam torkab silma võõrliikide levimine.

"Võõrliikidega võitlemine on vaevarikas, ega muidu ei kutsutaks harilikku tõlkjat rakvere raipeks, vihjates nii suunale, kust liik on tulnud, kui ka lahingule, mis temast vabanemiseks tuleb maha pidada," kommenteeris uurimistöö autor, Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorant Diana Pungar.

Autor lisas, et uurimuse eesmärk oli välja uurida, millised taimeliigid on Eesti põllumajanduslikel maastikel enim levinud ja kuidas mõjutavad erinevad keskkonnahäiringud taimekoosluste muutumist, seejuures ka leviku piirialadel olevate liikide levikumustrit.

Keskkonnategurite hulka kuuluvad füüsikalised nähtused, näiteks niiskus, mulla viljakus ja happelisus. Samuti on olemas biootilised keskkonnategurid, nende alla kuuluvad näiteks liikide omavaheline konkurents ja parasitism. "Lisaks mõjutab taimekooslusi inimtegevus, näiteks niitmine, metsade raiumine, võõrliikide levikule kaasa aitamine, aga ka rohu- ja põllumaade sööti jätmine," täiendas Pungar.

Valge mesikas. Autor/allikas: Diana Pungar

Uurimistöö raames valiti välja 35 ühe ruutkilomeetri suurust testala kaheksast keskkonnatingimuste poolest erinevast kliimaregioonist üle terve Eesti. Lähtuvalt metoodikast kirjeldati testala üldiste elupaigatüüpide alusel, mille hulka kuuluvad näiteks põllud, karjamaad, kasutusest välja jäänud rohumaad, raiesmikud ja metsad. Iga elupaiga kohta määrati enim levinud liigid ning ala pindala.

"Tegime iga elupaiga tüübi sisse ruutmeetri suuruse taimeruudu, mille sees loendasime kokku kõik taimeliigid ning määrasime nende protsendilise osakaalu. Selline meetod võimaldas lühikese ajaga koguda suure hulga andmeid põllumajandusmaastikel levinud liikide kohta," selgitas Pungar.

Doktorant lisas, et 250 taimeruudust leiti kokku 453 soontaimeliiki, mis hõlmab 42 protsenti enim levinud taimedest. Samuti tuvastati 19 võõrliigilist taime.

Eraldi tähelepanu pöörasid teadlased kasutusest välja jäänud rohumaade taimkatte liigilise koosseisu muutumisele. "Tahtsime välja selgitada, kuidas kuni viis aastat kasutusest väljas olnud alade liigiline koosseis erineb 10 aastat kasutamata rohumaade omadest," kommenteeris Pungar.

Selgus, et aja möödudes oli õistaimede osakaal kahanenud ja kõrreliste osakaal suurenenud. Niiskemaid alasid vallutas harilik angervaks, viljakaid alasid aga harilik põdrakanep ja harilik naat. "Liigilise mitmekesisuse seisukohast on rohumaade õige hooldamine väga oluline," kommenteeris Pungar.

Taimede määramine testruudus. Autor/allikas: Janar Raet

Invasiivsed võõrliigid

Taimkatte muutuste kaardistamisel pöörasid teadlased tähelepanu võõrliikidele, mille alla kuuluvad taimed, mis on Eestisse jõudnud alates 18. sajandi keskpaigast. Näiteks idakitseherne, valge mesika ja tähk-kukehirssi puhul ilmnes, et nad olid vaadeldavatel aladel kõik teised taimeliigid välja tõrjunud.

Võõrliike, kes ohustavad ja tõrjuvad välja pärismaiseid liike, nimetatakse invasiivseteks. "Muutuvates keskkonnatingimustes tuleb võõrliikidel silma peal hoida, sest on raske ennustada, mis hetkel saab võõrliigist invasiivne liik," selgitas Pungar.

Teadlased uurisid, millistes elupaikades võõrliigid kõige enim levivad. Tuli välja, et teatud liigid eelistavad lineaarseid maastikuelemente, nagu tee-, põllu- või veekogude ääred, mida saab kasutada liikumiskoridoridena. "Teised võõrliigid on aga edukalt võimelised teeäärsetelt edasi laienema, mida näeme näiteks kirjude lupiiniväljade või sinavate ida-kitseherne "põldude" näol," kirjeldas Pungar. Ta lisas, et rahva poolt armastatud kaunis lupiin on edukas sissetungija ka metsakooslustes.

Ida-kitsehernes. Autor/allikas: Diana Pungar

Invasiivsete liikide puhul võib kaasneda ka oht inimese tervisele ja varale. "Näiteks võivad pargitatrad kahjustada majade vundamenti. Nendest lahtisaamine on üksjagu keeruline. Sosnovksi karuputk on aga söövitava toimega, põhjustades põletuse laadset nahakahjustust," arutles Pungar.

Lisaks kuulub invasiivsete võõrliikide hulka näiteks verev lemmalts, millel on suured ilusad õied. "Need meelitavad putukad ennast tolmeldama nii, et teised taimed ei pääse löögile. Lisaks on ta kiire kasvu ja paljunemisega," lisas Pungar. Tähk-kukehirss on aga salakaval külaline aiamaal, konkureerides köögiviljaga ning suundudes kraave ja põlluservi mööda uutele jahimaadele.

Inimtegevuse mõjud

Oluline keskkonnategur, mis taimkatte muutumist mõjutab, on inimtegevus, mõningatel juhtudel ka selle puudumine. "Üheks levikukanaliks on liiklus, sest teeäärsed rohuribad on head puhveralad, kus taimeliigid saavad levida. Neid alasid kasutavad edukalt ära ka võõrliigid oma leviala laiendamiseks," selgitas Pungar.

Võõrliikide levikut soodustab ka teadmatus. "Näiteks teeäärtes kasvavad lupiinid on väga ilusad ja inimesed korjavad neid vaasi. Sealt edasi jõuavad nad ühel hetkel komposti, kust nad saavad edukalt edasi levida. Komposti ja istikutega levivad lisaks taimeliikidele ka teised külalised nagu näiteks lusitaania teetigu," selgitas Pungar.

Lisaks kompostile võib võõrliike, aga ka kahjureid kaasa tuua sõnniku, mulla, seemnesegu või aianduspoe istikute kaudu. "Välitöö käigus põllumehelt pärides selgus, et tema maal olev mesika põld ei olegi tahtlikult külvatud, vaid seal oli sõnnikuga kaasnenud seemnepank omavoliliselt levima hakanud. Ka hüljatud taludest võivad erinevad taimeliigid jalutama minna," täiendas Pungar.

Artikkel ilmus ajakirjas Global Ecology and Conservation.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: