XIX sajandil alanud tööstusrevolutsioon, mida sümboliseerib aurumasin, tõi lisaks uutele arengutele tootmises, põllumajanduses ja transpordis endaga kaasa ka suuri sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi ühiskonnas. Seni valdavalt maal end põlluharimisest elatanud rahvas siirdus massiliselt linnadesse, et leida tööd vabrikutes. Nad pidid jätma harjumuspärase eluviisi ning tegevusala ja alustama nullist neile võõras keskkonnas.

Illustratsiooniks: Eestis on olnud kaks kiirema linnastumise perioodi: aastatel 1870–1913 ja 1946–1970. Kui XIX sajandi keskpaigaks oli linnarahvastiku osakaal circa viis protsenti ja neist linlastest vaid umbes kolmandik olid eestlased, siis XX sajandi alguseks elas linnades juba üle 15 protsendi kogu elanikkonnast, Pätsi riigipöörde ajaks oli linnaelanikkonna osakaal tõusnud üle 30 protsendi ja tänaseks on see ligi 70 protsenti.

Mul on tunne, et me seisame millegi sarnase, endaga suuri muutusi kaasatoova läbimurde lävel, kuigi see, kas selle tagajärjel linnarahvastik kasvab või kahaneb, ei oma enam erilist tähtsust. Inforevolutsioon – mida sümboliseeriva arvuti roll on aastate jooksul eri eluvaldkondades üha suuremaks muutunud – on progresseerunud juba aastakümneid. Ometi pole sellega seni kaasnenud fundamentaalseid muudatusi meie ühiskonnas. See ei tähenda, et neid ei tulegi.Tallinna tehnikaülikooli tarkvarateaduse instituudi vanemteadur Andri Riid. Autor: pathfinderlinden/Creative Commons

Inforevolutsiooni teise laine märksõnaks saab automatiseerimine. See, mida üha ulatuslikumalt automatiseerima hakatakse, on info töötlemine. Kui tööstusrevolutsioon vabastas inimese raskest füüsilisest tööst ja inforevolutsiooni esimene etapp rutiinsest vaimsest tegevusest, siis inforevolutsiooni teine etapp toob endaga kaasa senise teenindusühiskonna hajumise: s.o ühiskonna, kus teenuste osutamine on suurel määral automatiseeritud. Seetõttu puudub vajadus inimese järele, kes teenust osutaks või vahendaks.

Ja miks peakski, kui automaatika ei eksi, ei vaja lõunapause, ei küsi palka juurde ega pea jääma koju haige lapse eest hoolitsema. Kellel on vaja kaugsõiduautojuhti ja tema sunnitud unepeatusi teel, kui sul on isesõitev auto, mis sõidab sama vahemaa läbi kiiremini, ilma ühtki ohtlikku liiklusolukorda tekitamata? Meie poodides aina suuremat pinda enda alla võtvad automaatkassad pakuvad juba praegu kiiremat teenindust kui tavakassad.

Oxfordi ülikooli majandusteadlased Carl Frey ja Michael Osborne prognoosivad, et aastaks 2040 on kadunud kuni 40 protsenti tänapäeva töökohtadest. Samas pole sellised prognoosid midagi ennekuulmatut, sest juba 1930. aastatel ennustas tuntud majandusteadlane John Maynard Keynes massilist töötust seoses automatiseerimisega tööstuses, sest ta ei osanud ette näha, et töökohad liiguvad tootmisest teenindusse.

On täiesti võimalik, et tänaste töökohtade asemele tulevad töökohad, millest me ei oska praegu undki näha ja Kurt Vonneguti debüütromaanis "Isemängiv klaver" nähtud süngevõitu prognoos maailmast, kus tööturg vajab vaid piiratud arvul insenere ja mänedžere, ei realiseeru, kuid ilmselt jõuame ära näha töönädala pikkuse vähendamise, kodanikupalga jm tööhõivet vähendavad meetmed. Ühtlasi muutub tööturg tunduvalt dünaamilisemaks. Pidev ümberõpe saab töötaja elu osaks.

Sama kindel võib olla selleski, et infosüsteemid hakkavad üha rohkem ja rohkem asju meie eest ära otsustama. Tuleb kiirem andmeside ja värkvõrk (asjade internet), nii et kõikvõimalikud tehnilised seadmed suhtlevad omavahel otse, mille tagajärjel elu muutub üha mugavamaks, üha kontrollitumaks ja inimene ise selle juures aina abitumaks.

Tulevik näitab, kas paljude autonoomsete ja piisavalt keeruka struktuuriga tehisagentide üleilmses võrgus võiks tekkida spontaanselt – osalt oodatud, osalt kardetud – tehisintellekt ja mida see tegelikult tähendab. Ulmežanris tavalised düstoopiad võivad inimestes küll võimendada tehnoloogiakartust, kuid tehnoloogilisi läbimurdeid see ei peata – ükski progressi negatiivne sotsiaalne aspekt pole kunagi osutunud piisavaks, et progressi peatada.

Saates "Labor" arutlesid saatejuht Priit Ennet ja füüsik Andi Hektor veel, kas salapäraseid taevaseid raadiokiirguse sähvatusi võib põhjustada musta auku langev tume aine. Enesekontrolli olemust selgitas aga psühholoog Andero Uusberg.