Teadlane teab, kas merekalade söömine on eestlastele omane ({{commentsTotal}})

Neljapäev on kalapäev. Kilusõda. Õigelt pidulaualt ei puudu heeringas. Kui suured kalasööjad eestlased tegelikult on ja on olnud ajaloos, selgitab Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur Lembi Lõugas.

Eestlased on end ikka mererahvaks pidanud ja rääkinud, kuidas meri on meid aegade jooksul ära toitnud. Merekalad räim ja kilu ei puudu meie rahvuslike tähtpäevade pidulaualt pea kunagi. Räime söömist propageeritakse meil samuti lausa igal püügihooajal.

Kas see on kogu aeg nii olnud ja kui omane eestlastele merekalade söömine üldse on? Selleks, et sellele küsimusele vastata, võtame appi arheoloogia.

Minnes ajas tuhatkond aastat tagasi, et vaadata, mida eestlaste toidulaud endas sisaldas, ei leia me arheoloogiliste toidujäänuste seast ühegi merekala luud, leidub vaid mageveekalade omi. Seda ka rannikualadel ja saartel, rääkimata sisemaast.

Millal siis need merekalad meie toidulauale ilmusid? Tuleb välja, et nende söömise traditsioon tuli meile koos võõrastega ehk taanlaste, sakslaste ja rootslastega, umbes 700-800 aastat tagasi. Esimesteks merekalade leidudeks nt

Toompea linnuse arheoloogilises materjalis olid siia Atlandi poolt imporditud suurte turskade luud. Need, kuivatatud turskade jäänused, said väga tavalisteks just keskaegses jäätmematerjalis ning on seostatavad intensiivistunud hansakaubandusega. Viimasest on meieni säilinud ka rida ajaloolisi dokumente.

Alles sajand või kaks hiljem ilmuvad leiuainesesse meie oma merekalad. Tõenäoliselt oli just hansaturu nõudlus see, mis pani eestlasi merekala püüdma ja müüma ning pikkamööda ka ise seda toitu tarbima.

Kuigi muistsete eestlaste toidulaualt merekalad puudusid, on viimaste sajandite jooksul see globaalseks muutunud toit meile omaks saanud. Olgu selleks siis soolasilk või Läänemeres üha haruldasemaks jääv tursakala. Ja kui omal kohalikku ei jagu, siis toome võõrast ookeanikala juurde.

Selleks, et kindlaks teha, mis on võõras ja mis kohalik kesk- ja uusaja toitumisharjumustes, eraldas Eesti Teadusagentuur uurimistoetuse Tallinna ja Tartu ülikoolidevahelisele uurimisrühmale. Selle viie-aastase projekti raames rakendatakse erinevaid päritoluanalüüse meie esivanemate tarbimismuutuste jälgimiseks.

Kuigi seniste uuringute põhjal arheoloogilised ja ajaloolised andmed juba näitavad toiduainete, eriti mereliste saaduste sissetoomist alates keskaja algusest, puudub meil avaram ülevaade toiduainete impordi tõelisest ulatusest ja tähtsusest vastandina kohaliku ressursi kasutamisele.

Ümbritsev mereline ja maismaaline elukeskkond pakkus kindlasti rikkalikku ja mitmekesist söögipoolist meie esivanematele, kuid miks siis ikkagi esmapilgul kohalikuga paljuski samalaadse toiduse import?

Neid erisusi hakkab uurima 2018. aastal käivitunud interdistsiplinaarne projekt. Seda tehakse ajalis-ruumiliste päritoluanalüüside põhjal, kombineerides loodusteaduslikke (kala-, linnu- ja loomaluud kui söögipoolise materiaalsed jäljed), antropoloogilisi (inimskeletil ainevahetushäiretest tingitud paleopatoloogiad ja luukoe keemia kui toitumise laadi ja päritolu peegeldajad) ning kirjalikke ja arheoloogilisi allikaid.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: