Hiina keele keerulisus on stereotüüp, mis tuleneb asjaolust, et hiina kirjasüsteem on harjumatu neile, kes kasutavad alfabeetkirja.

Et saada oma mõtted hiina keeles kirja panna või teiste kirjapandust aru saada, peab oskama vähemalt kolme-nelja tuhandet kirjamärki, erinevalt tähestikke kasutavatest keeltest, mille tähemärkide arv piirdub üldjuhul paari-kolmekümnega. Palju tuupimist? Eks ta ole.

Ometi on hiina kirjasüsteemil omad eelised, mis teevad keele omandamise palju lihtsamaks.

Esiteks ei koosne hiina kirjamärgid suvalistest kriipsudest ja konksudest, vaid väiksematest mõttelistest elementidest – “võtmetest”, mille arv ei ole suur. Sedasi võtmeid tundes, ei valmista hiina märkide omandamine nii palju pingutust – tuleb kõigest meelde jätta tuttavate osade paiknemise.

Teiseks, erinevalt abstraktsetest tähestikest osutavad hiina märgid otse objektidele ja nähtustele, millest on nad tuletatud, ning tekitavad visuaalseid seoseid, aktiveerivad nägemismälu, mis tunduvalt hõlbustab meelde jätmise protsessi.

Ning kolmandaks, hiina märkide struktuur on väga loogiline ning lubab ka märgi tundmata kõigest võtme järgi ära arvata, millega või kellega on tegu. Nii on kõikidel puuliikidel ühine võti, sama käib vedelike, metallide, loomaliikide jne kohta. Inimese emotsioone tähistab võti “süda”, maismaal liikumisviise – võti “jalg” ja käelisi tegevusi – võti “käsi”.

Seda teades ei tundu hiina keel enam nii raske.