Oleme harjunud, et räägime Eestist kui väikeriigist, eesti keelest kui väikesest keelest, mida räägib emakeelena ainult miljon inimest, eesti kirjandusest kui väikesest kirjandusest.

Ometi ei ole eesti kirjandus ainult meie oma, temas on palju, mis on tähtis ka maailma jaoks.

Eesti kirjandus on rikas. Ta ühendab endas aastatuhandete paigalolemise mälu ning eri kultuuride ristumisteedel tekkinud mõjud. Selle kahe pingevälja – vana traditsiooni ja pidevate uute muutuste – vahel olemine on andnud meie parimale kirjandusele laengu, mis paneb tajuma pooltoone, piiridel olemist ja elamise äärmist haprust.

Eestis on mitmeid kirjanikke, kes suutnud seda erilisust tabada ja kirja panna. Nende teoseid tõlkides saame osakese oma kogemusest maailma viia.

Nii ongi leidnud endale lugejad üle maailma näiteks Emil Tode „Piiririik“, mida on tõlgitud 20 keelde, Jaan Krossi „Paigallend“, mida on tõlgitud kümnesse keelde ja viimaste aastate suurt rahvusvahelist menu nautiv Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“. Kõik need teosed on ühelt poolt väga eestipärased – tõukuvad Eesti ajaloost ja mälust, aga samas puudutavad sügavalt inimlikke teemasid, nagu teebki tõeliselt suur kirjandus. Uusi eesti kirjanduse tõlkeid teistesse keeltesse ilmub aga igal aastal üha rohkem. Näiteks 2018. aasta aprillis toimuvaks Londoni raamatumessiks ilmub ingliskeelses tõlkes üle tosina eesti kirjandusteose.

Seega, eesti kirjanduse lugejad ei ole ainult Eestis, tema levik ja mõju on hoopis suurem kui me tavapäraselt arvame. Iga lugeja maailmas loeb eesti kirjandust aga läbi oma kogemuse, oma silmadega ja võib avastada sealt midagi sellist, mida meie siin Eestis näha ei oskagi.

Kui nüüd küsida, kas eesti kirjandus on suur või väike, siis saab kindlalt öelda, et eesti kirjandus ulatub üle maailma, Eesti kirjandus on suur kirjandus.