Keelt ja kasvukeskkond käsitlevates uurimustes on laste keeleliste erinevuste põhjusteks peetud muuhulgas lapse sugu, sünnijärjekorda, vanema haridust, elukohta, lasteaias käimist või mittekäimist, harivate materjalide kättesaadavust ja isegi lastele ostetud mänguasjade erinevust. Seda uurib ka Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Andra Kütt.

Vanemate raha ei pane lapse keelt arenema

Tihti on sotsiaalmajandusliku staatuse mõju hinnatud vaid ühe komponendi kaudu, milleks on kõige sagedamini ema haridus. Haridustaset on seostatud kõige enam ka kõne loomuse ja stiiliga, mis omakorda mõjutab oluliselt lapse sõnavara arengut.

Ema haritus peegeldub tugevalt ka ema kõnes, mõjutades ema kõne loomust ja stiili, mis omakorda mõjutab lapsega suhtlemist.

Seega ei saa öelda, et vanema haridus ei mõjuta. Mõjutab sageli, kuidas ja kui palju vanem lapsega räägib, ja see omakorda mõjutab lapse kõne arengut.

Verbaalselt stimuleeriv kasvukeskkond on selline, kus lapsega pidevalt suheldakse. Lastel, kellega vanemad palju ja stabiilselt räägivad, on paremad keelelised võimed, võrreldes lastega, kelle vanemad nendega palju ei suhtle. Seejuures ilmnevad erinevused laste keelelistes võimetes juba esimesel eluaastal.

Vanema haridustase seostub kõige enam ka kõne loomuse ja stiiliga

Andra Küti ja teiste teadlaste varasemastest uurimusest on välja tulnud, et kõrgharitud emad rääkisid oma lastega rohkem ning kasutasid ka rikkalikumat sõnavara, samuti vastasid oma lapse kõnele sagedamini, kasutasid vähem direktiivseid käsklusi ning küsisid lapselt enam küsimusi kui keskharidusega emad, kelle lapsed kuulsid vähem kõnet, kuid seevastu oluliselt enam keeldusid. 

Lapse keele arengu juures on arvatud, et kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega peredel on rohkem vahendeid luua lapsele keeleliseks arenguks parem keskkond. Aga rohkem haridust, parem töökoht ja rohkem raha ei tähenda veel, et lapse keel areneks.

Keelelise arengut mõjutab sisendkeel. Selle all mõeldakse igasugust, ka lapse arengule vastavaks kohandamata, aga sellegipoolest lapsele suunatud kõnet ning selle mõju on tugev juba perioodil, mil laps veel ei räägi.

Laps omandab varem sisendkõnes sagedased vormid ning seega just nii rikka või vaese kõne, nagu on lapsele suunatud. Verbaalselt stimuleeriv kasvukeskkond on selline, kus lapsega pidevalt suheldakse.

Vanemad, rääkige lastega!

Lastel, kellega vanemad palju ja stabiilselt räägivad, on paremad keelelised võimed, võrreldes lastega, kelle vanemad nendega palju ei suhtle. Haritud vanemad oskavad enamasti kujundada lapse kõne arengut stimuleerivat kasvukeskkonda.

Kui vanemad teavad, et haridus on tähtis, saavad nad ise palju ära teha, et lapse kasvukeskkonda kujundada.

USA päritolu käitumisuurija Michael Tomasello kirjeldab keeleomandamist piltlikult kui toetumist hiiglase õlgadele, mille järgi laps ei alusta keeleomandamist n-ö täiesti nullist, vaid tema eest on aja jooksul justkui osa tööd tehtud, mingi osa teadmistest on juba välja kujunenud ning laps toetub laiemalt ühiskonnas ja kitsamalt kasvukeskkonnas juba olemasolevatele teadmistele.

Seega, see mida vanemad teevad ehk kui palju nad lapsega räägivad, mõjutab lapse keelelist arengut rohkem kui see, milline on nende sotsiaalmajanduslik taust.