Raadio 2 saates "Pulss" käis külas Andra Kütt, kes kaitses hiljuti Tallinna Ülikoolis doktoritööd, kus uuris 5–8-aastaste laste keelelist arengut ja selle seost keelelise keskkonnaga. Küti sõnul ei saa väita justkui oleks laste keelekasutust aastatega paremaks või halvemaks läinud. Selleks oleks vaja teha pikaajalisi uuringuid. 

"Ma ise arvan, et laste keelel läheb hästi. Lihtsalt keskkond keele ümber on muutunud ja sellega seoses ka sõnavara. Tänapäeval oleks vist mõeldamatu rääkida ühekeelsest režiimist. Isegi, kui me seda ei teadvusta," viitas ta sellele, et tänapäeval puututakse juba lapseeas kokku mitmete võõrkeeltega. 

Kütt rääkis, et lapsevanemaid intervjueerides küsis ta, kui sageli juhtub seda nende lastega. "Oli vanemaid, kes ütlesid, et lapsed ei puutugi võõrkeeltega kokku, sest kodus räägitakse eesti keelt. Samas, kui mõtleme ekraanimaailmale meie ümber, siis tahes-tahtmata jõuab meieni sealt ka teisi keeli," sõnas ta. Ekraanide puhul tasub Küti sõnu meeles pidada, et tegemist on vaikiva kaaslasega, mis lastele üldjuhul ei vasta. 

Kütti huvitas doktoritöös seegi, miks mõni laps hakkab rääkima palju hiljem ja laste keelepagasi suurus on esimesse klassi jõudes nõnda erinev. Siin ongi tema sõnul palju tegureid, mis seda kõike mõjutab: keelekeskkond, kui palju lapsega räägitakse, kes kuulub lapse suhtlusringkonda, kui palju ta suhtleb eakaaslastega, milliste mänguasjadega mängib ja seegi, kas laps elab maal või linnas. "Poistele ostetakse sageli mänguautosid, mis on kindlasti toredad ja arendavad, aga keeleliselt ergutavamalt mõjuvad pigem rollimängud, kus on tegelastel dialoogivoorud," sõnas ta. 

Oma doktoritöö jaoks intervjueeris Kütt lapsevanemaid, kes jagati kahte rühma: linnas ja maal elavateks lapsevanemateks. Elukeskkonnast sõltuvalt tuli välja paar olulist erinevust. Näiteks maapiirkondades suheldi vanavanematega rohkem, millel omakorda võib olla mõju lapse keelele. Samuti suheldi maal omavahel rohkem, linnalapsed aga tegutsesid rohkem üksinda. 

Lisaks vaatas Kütt vanemate haridustaset. Ta selgitas, et sotsiaalmajanduslikku staatust käsitlevates uurimustes on sageli kaks tunnust: vanema haridus ja elukoht, mida juurde vaadatakse ja mis võib lapse kõnet veidi mõjutada.

Mõlemad haridusrühmad peavad oluliseks lapsega suhtlemist ja seda ka ajal, mil laps veel ei räägi. Kõrgharidusega vanemate lapsed puutuvad keskharidusega vanemate lastest enam kokku ka võõrkeeltega – nii emade enda suurema võõrkeeleoskuse tõttu kui ka lasteaias ja suhtlusvõrgustikus laiemalt. Keskharidusega vanemate laste teiste keeltega kokkupuutekohaks on eelkõige ekraanmeedia. Ekraani taga veedab eesti eelkoolieelne laps peaaegu iga päev ja enamasti 1-3 tundi. 

Oota, vaata, kuule! 

Doktoritööst selgus ka, et eesti emad paistavad silma direktiivse suhtlemisstiili poolest: lapsega ei räägita mitte alati arutlemiseks, vaid tema tegevuse kontrollimiseks ja suunamiseks.

Uurimuse tulemused kinnitasid, et mida enam esines käske-keelde vanema kõnes, seda väiksem oli lapse sõnavara. Kõrgharidusega vanemad käskisid ja keelasid lapsi mõnevõrra vähem ja nemad rääkisid lastega veidi rohkem kui keskharidusega emad. Samas keskharidusega vanemate lapsed veetsid tihemini aega vanavanematega. "Üldiselt saab aga öelda, et mida rikkam oli vanema keel mõlema haridusrühma sees, seda rikkam oli ka lapse keelekasutus," ütles Kütt. 

Jutustused on laste keeles ja keelekeskkonnas loomulik osa, kuid nende loomine on eesti lapsele keerukas protsess. Doktoritööst selgus, et eesti eelkooliealiste laste jutustused on lühikesed ja lihtsad. Seejuures tingib erinevusi laste jutustuste vahel ema haridus: kõrgharitud emade laste jutustused on pikemad, sidusamad ja keerukamad. Tulemus näitab laste erinevat keelelist teadlikkust ja keelepagasit. Seega võib kõrgharitud vanema kõne olla teistsugune ning keel, mida laps kuuleb, on rikkam. See mõjutab omakorda lapse oskust ise keelt kasutada ja mõista. 

Laste jutustamisoskust parandas näiteks lastele ettelugemine ja koos jutustamine. Näiteks kasvõi oma päeva kirjeldamine ja igapäevasündmuste arutamine. Ehk siis Küti sõnul tasub lasta lapsel ise enda päevast kokkuvõte teha ja rääkida, mis tal juhtus. Samas tuleks ise oma kõnega eeskuju anda.

Lapsele tasub ette lugeda ka siis, kui ta juba ise lugeda oskab, sest siis saab koos lapsega loetu üle arutada, mis on Küti sõnul väga tähtis. Arutada võib näiteks selle üle, kuidas laps oleks mõne tegelase asemel käitunud või kuidas lugu lõppeda võiks. "Nii toetab vanem lapse loovust ja fantaasiat. See on samuti seotud lapse enda jutustamisoskusega. Oleme leidnud, et lapsed, kellele ette loetakse, on ka ise paremad jutustajad ja jutuloojad," lausus ta. 

Kiisud, kutsud, papud

Sageli lihtsustavad lapsevanemad lastega rääkides sõnu. Näiteks öeldakse, et paneme nüüd papu jalga või pühime ninnu puhtaks. Kütt ütles, et kui laps alles keelt omandab, jäävad  sõnad nagu kutsu ja kiisu lapsele keeleliselt palju lihtsamini meelde. Lapse vanemaks saades tasub aga liikuda kutsude-kiisude juurest ikkagi koerte-kasside juurde, sest selleks, et lapse keel areneks, tuleb kasutada rikast sõnavara. "Lapsele suunatud keel peaks olema alati natuke kõrgem kui tema enda keel. Ehk siis keelt ei tasu ülemäära palju lihtsustada," ütles ta. 

Kütt tõi häid näiteid, kuidas vanema keelekasutus mõjutab last oluliselt. "Ma hiljuti transkribeerisin üht vestlust, kus vanem rääkis oma kolmeaastase lapsega väga pikkade liitsõnade ja mõistetega, mis pärinevad tema töövaldkonnast ehk IT-valdkonnast. Laps kasutas samamoodi neid sõnu ehk siis see on otsene peegeldus vanema keelekasutusest," lausus värske doktorikraadi omanik. 

Doktoritöös kasutati 5–8-aastaste laste keele ja keelelise kasvukeskkonna analüüsiks nii igapäevaste vestluste lindistusi, intervjuusid lapsevanematega kui ka laste jutustamisoskust hindavat keelekatset. Uurimusest jooksis läbi kaks mõõdetavat tegurit – vaadeldi emade haridustaset (kõrg- ja keskharidus) ja pere elukohta (maa- ja linnakeskkond).