Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm on koos Läti kolleegi Jānis Juzefovičs'iga ette võtnud põneva teema – meediatarbimise kaudu avalduva hargmaisuse. See tähendab sisuliselt elu kahes riigis korraga. Näiteks saab elada Eestis, aga olla osa Venemaa kultuuri- ja meediaruumist. Hargmaisus võib olla ka füüsiline, kuid seda esineb vähem.

Ehkki paljudele seostub teises kultuuriruumis elamine negatiivsega: nt Venemaa propaganda ja valimiste mõjutamisega seoses, selgub teadustööst, et hargmaisus iseenesest ei ole negatiivne nähtus. Uuringu "Mina. Maailm. Meedia" andmetel on hargmaised inimesed tugevama lõimitusega erinevate ühiskondlike institutsioonide kaudu kohalikku ühiskonda. Seega ei takista hargmaisus kohaliku kultuuriga lõimumist. "Hargmaisus on palju argisem nähtus, kui meile intuitiivselt tunduda võib," ütleb Vihalemm. 

Igapäevategevused

Vihalemm ja Juzefovičs intervjueerisid Eesti ja Läti hargmaiseid digitaalselt aktiivseid inimesi, et mõista, kuidas nad elavad ja millistes tegevustes hargmaisus avaldub. Selgus, et vaimselt viibitakse teises kultuuriruumis eelkõige argiste tegevuste kaudu - otsingumootoreid, sotsiaalmeediat, foorumeid ja mänge kasutades. Nende tegevuste kaudu tulevad ka sotsiaalsed suhted. "Kui inimesel on Facebookis sõpru, kes elavad näiteks Venemaal ja kes jagavad oma seinal Vene uudistekanalite lugusid, mida Eestis elav inimene pidevalt loeb, siis ta on juba osaliselt Vene kultuuriruumis," toob Vihalemm näite.

"Hargmaisus ei ole pidulik nähtus, vaid väga igapäevane ja peidetud normaalsus. Näiteks võrdlevad erinevate riikide pensionärid omavahel pensionisüsteeme," selgitab Vihalemm. Omavahel jagatakse igasugust huvi pakkuvat sisu. Mitme riigi kultuuriruumis viibimine annab võimaluse rohkem erinevat sisu tarbida, pakkudes seega laiemat võrdlusalust erinevate otsuste tegemiseks. Need otsused võivad olla seotud millega iganes: alates selles, millises mustris linikut heegeldada (palju kasutatakse välismaiseid hobifoorumeid), kuni selleni, kuidas tõlgendada Notre Dame'i põlengut.

Ihaldusväärne viis elamiseks

Mitme kodu omamine on paljude intervjueeritute jaoks normaalne ja ihaldusväärne. "See annab teatava vabaduse, kus inimesed pole liiga seotud ühegi asjaga. Intervjueeritud tajusid seda heana ja hindasid ka oma elu heaks," ütleb Vihalemm. Hargmaisetel inimestel on justkui mitu palli korraga õhus – nad tahavad teada ühteaegu, mis toimub riigis, kus nad elavad ja riigis, kus on nende pere, sõbrad ja tuttavad. See annab võimaluse olukordi ja kultuure võrrelda ning iseennast analüüsida. 

Paljudel intervjueeritavatel on lai tutvusringkond üle maailma. See võimaldab rahuldada vajadust autentsuse järgi – küsida kelleltki tuttavalt, kuidas olukord "päriselt" on. "Kui juhtub midagi suurt, pöördutakse tihti selles kohas elavate tuttavate poole, et uurida n-ö tõelist olukorda. Seda teevad isegi kriitilised meediatarbijad, kes mõistavad, et kohalikel ei pruugi olla olukorrast nii head ülevaadet, kui meediamajadel või -agentuuridel, kellel on rohkem ressursse olukorra uurimiseks," räägib vihalemm. Ühtlasi tähendab see, et kui midagi suurt ja tähelepanuväärset juhtub, tiheneb suhtlus kaugel elavate tuttavatega ning kui olukord laheneb, väheneb ka suhtlus.

Poliitiline käitumine

Igapäevase suhtluse ja hobifoorumite kõrval on loomulikult olemas ka ideoloogilisemad suhtlusplatvormid, näiteks putinistide grupid. Siiski on üldine tendents, et poliitiliste uudiste tarbimine on vähenenud. "Tänu poliitilistele kriisidele, on paljud poliitika suhtes tõrjuvaks muutunud," selgitab Vihalemm. Siiski on märgata mõningat poliitilist sekkumist.

"Hiljuti kohtusin BBC Venemaa toimetajaga, kes saab palju parandusi keelekasutuse kohta. Korrigeerimise harjumus võib olla teatav viis näidata üles aktiivsust meediakodanikuna, sekkuda ilma, et selle tagajärjeks oleks rünnakute laviin," toob Vihalemm näite hargmaisusest Suurbritannias. See näide illustreerib meediatarbija vajadust näidata, et ta on olemas. Samas ütleb Vihalemm, et kindlasti on palju ka neid, kes lihtsalt põgenevad või vastupidi vaidlemist naudivad. Kui palju neid täpselt on, saab teada mõne kuu pärast. 

"Oleme algatanud Eesti ja Läti venekeelse elanikkonna esindusliku küsitlusuuringu, mille esimesi tulemusi saab näha suvel," ütleb Vihalemm. Küsitluse eesmärgiks on teada saada, kui suured on erineva meediakäitumisega inimeste rühmad ja kuidas neid sotsiaal-demograafiliste näitajate kaudu iseloomustada saab. Näiteks saab küsitluse põhjal öelda, kui suured on poliitiliste uudiste tarbimisest eemale hoidvad inimrühmad ja kui suur on poliitilisi uudiseid pigem passiivselt jälgijate ning aktiivselt vaidlustesse laskuv rühm. Samuti selgub, kas neid meediatarbijaid, kes otsivad üksnes oma vaadetega ühtivat infot on rohkem, kui neid, kes on avatud mitmekesistele infoallikatele.

Triin Vihalemma ettekannet hargmaisuse teemal näeb nädala lõpus Tartu Ülikoolis toimuval Eesti Sotsiaalteaduste Aastakonverentsil.