"Üks eetilist konflikti sisaldav tundlik teema on lapsed. Me ei saa öelda, et lastest põhimõtteliselt kirjutada ei tohi, sest mõnel juhul tuleb see ohverdus teha. Näiteks võib see olla vajalik korruptsioonijuhtumite puhul. Nagu igal elualal, on ka ajakirjanduseetikas olukordi, kus vahel on laual ainult väga halvad ja halvad lahendused," arutles Harro-Loit.

Ta lisas, et ajakirjanduseetikat ei tohi kasutada tabuteemade tekitamiseks, kuigi see võib olla mõnel juhul kasulik neile, kelle jaoks ühiskonna läbipaistvuse nõuded põhjustavad ebamugavust.

Ajakirjaniku kohus on hinnata lapsi puudutava loo avaldamise juures erinevaid tahke. Näiteks seda, kas laste eraellu tungimist saab vältida, loobumata ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera ülesande täitmisest. Kriitiliselt tuleb hinnata sedagi, milline on juhtumi kohta teavet andnud allika(te) ajend, millised aspektid ja detailid teenivad avalikku uudishimu, millised aga avalikkuse vajadust saada tõest teavet. 

Pärast seda, kui ajakirjanik on otsustanud, kas lugu tuleks avaldada, tuleb ka mõelda läbi, kuidas seda kajastada. See hõlmab näiteks detailsuse astet, aga ka seda, kui palju erinevaid vaatenurki kaasatakse. "Ajakirjanikul on vaja väga head enda kõrvaltvaatamise oskust, et ta ei hakkaks kellegi teise vaatepunkti teadlikult või tahtmatult võimendama. Leidub hulgaliselt lugusid, kus ajakirjanik on astunud manipuleeriva ohvri kingadesse," märkis Harro-Loit.

Eetiline tundlikkus

Otsuste tegemisel mängib olulist rolli ajakirjaniku eetiline tundlikkus ja teadlikkus. Kui professionaalsed ajakirjanikud õpivad seda akadeemiliselt ja omandavad kogemuste läbi toimetustes, siis ühismeedialt, kuhu ajakirjanduses ilmunud lood jõuavad ja kus neid tõlgendama hakatakse, sedalaadi ettevalmistust eeldada ei saa. 

"Meie kommunikatiivsed võimalused on kasvanud kiiremini kui kommunikatsioonieetika-alane haridus. Meediaskandaalide puhul tuleb aina enam välja, et lõhe professionaalsete ajakirjanike ja radikaalsema avalikkuse vahel läheb järjest suuremaks. See on väga suur probleem," ütles Harro-Loit.

Kuna professionaalsel ajakirjandusel pole enam infomonopoli ja tuleb arvestada sotsiaalmeediaga, muutuvad ajakirjaniku moraalset kaalutlust mõjutavate aspektide hoomamine. Sarnaselt muutuvad järjest keerulisemaks teemade kajastamisel tehtud otsused. Professionaalne ajakirjanik suudab üha vähem ette näha avaldatu võimalikke tagajärgi erinevatele osapooltele.

"Mõnevõrra võiks aidata ajakirjanike omavaheline arutelu, kus tundlike teemade puhul lepitakse kokku, kuidas minimeerida võimalikku kahju ja siiski teenida avalikkuse õigust olla ühiskonnale olulistes küsimustes informeeritud," märkis professor. Ta lisas, et tuleb kasuks, kui ajakirjanikud oma kaalutlusi ka avalikkusele avavad ja lahti seletavad.

Klõpsukiusatus

Lisaks mängivad oma rolli avaldamisotsuste puhul ka majanduslikud kaalutlused. Skandaalne lugu toob reeglina hulgaliselt lugejaid. "Kommertsialiseerumine ja klõpsukiusatus käivad paratamatult käsikäes," märkis Harro-Loit. 

Ta lisas, et ennekõike puudutab see toimetuse tasandil tehtavaid otsuseid, sest professionaalsel ja hea mainega ajakirjanikul ei ole mõistlik teha lugejamenu saavutamiseks eetika osas kompromisse. "Ajakirjanik on usaldusväärne, kui nii inimesed, kellest ta kirjutab, kellelt infot saab kui ka tema lugejad saavad kindlad olla, milliseid tööpõhimõtteid ta järgib," arutles Harro-Loit.

Ajakirjanduseetika koodeks

Keeruliste otsuste tegemisel võiks olla ajakirjanikul abiks "Eesti ajakirjanduseetika koodeks". See on aga pärit eelmise sajandi lõpust ja vajaks uuendamist. "Mitmed teemad vajaks ümber mõtestamist või lisamist. Tuleks ümber mõtestada ajakirjaniku, meediaorganisatsiooni ja allikate autonoomia ja vastutus. Mõned tundlikud teemad, mis 25 aastat tagasi ei olnud ajakirjanduspraktikas tajutav probleem, vajaks eraldi tähelepanu. Näiteks vajaks senisest põhjalikumat käsitlust süütuse presumptsiooniga seotud olukorrad," ütles Harro-Loit.

Samas on koodeks endiselt kasutatav. Halliki Harro-Loit märkis, et kogenud ajakirjanik tunneb juba vaistlikult ära, kui koodeksist on üle astutud: "See äratundmine ongi kõige tähtsam, aga see ei teki üleöö."