Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia teadur Signe Ivask valutab südant ajakirjanike heaolu pärast, sest kui ajakirjanikud on läbipõlenud ja õnnetud, ei sünni ka head ajakirjandust. Hea ajakirjanduseta on aga omakorda ohus demokraatia. Tema hiljutisest uuringust selgus, et ajakirjanikud puutuvad kokku erinevate vaenulikkuse vormidega. Mõni ajakirjanik puutub neist vähestega kokku, teised jälle rohkematega ja korraga.

Ivask selgitas Raadio 2 taskuhäälingus "Piltlikult öeldes", et igapäevaste otsuste tegemiseks vajavad inimesed informatsiooni. "Meil on vaja teada, mida teevad poliitikuid, milliseid otsuseid langetatakse. See tähendab, et otsustusprotsessid peavad olema läbipaistvad. Ajakirjanikud meile seda teavet annavadki," sõnas ta.

Kui varasemalt ei ole Euroopas pööratud väga palju tähelepanu ajakirjanike heaolule, siis tasapisi on see muutunud. Üks põhjustest, miks sellest teemast pole eriti räägitud, seisneb Ivaski sõnul selles, kuidas ajakirjaniku ametisse suhtutakse. "Mulle tundub, et Euroopas on vaikimisi mõeldud, et ajakirjanik olla ongi raske ja seal on teatavad proovikivid, millega tuleb hakkama saada," lausus teadur.

Kuigi sageli rõhutatakse, et ajakirjanikutöö pole lihtsate killast, siis kõigi ajakirjanike jaoks ei ole see ka tohutult raske. "Ma tean paljusid ajakirjanikke, kellele tuleb see suure üllatusena, et Eestis võib teistel ajakirjanikel üldse raskusi olla, näiteks kasvõi töötingimustega," ütles ta. Võib ka juhtuda, et mõnele inimesele ei sobi amet seetõttu, et puuduvad sobilikud isikuomadused. Näiteks ei tulda toime pingega või on raske vastu võtta konstruktiivset tagasisidet.

Vaenulikud sõnumid

Kuigi ajakirjanikuamet ei ole kõigi ajakirjanike jaoks tohutult raske, siis on neidki, kes puutuvad kokku rünnakute ja ähvardustega – teisisõnu öeldes vaenulikkusega. Just seda, kui palju ja mis tüüpi vaenulikkusega Eesti ajakirjanikud oma töös kokku puutuvad, Signe Ivask hiljutises uurimistöös vaataski. 

Lühidalt öeldes selgus uuringust, et ajakirjanikud puutuvad oma töös kokku väga paljude erinevate vaenulikkuse vormidega. Siingi on aga jälle erandeid, sest on neid ajakirjanikke, kes saavad enda sõnul aastas kõigest mõne negatiivse kommentaari. Küll aga julgeb Ivask väita, et suurem osa ajakirjanikest puutub vaenulikkusega kokku moel või teisel.

Uuring näitas, et vaenulikkuse vorme on väga erinevaid. Üks variant on kommentaarid artiklite all, aga ajakirjanikele kirjutatakse ka sotsiaalmeedias või saadakse nende telefoninumber kätte ja helistatakse või saadetakse SMS-e. Lisaks saavad ajakirjanikud ähvardavaid või solvavaid kirju sotsiaalmeedias, neid märgitakse ära ähvardavates või mõnitavates postitustes. Leidub ka veebilehekülgi, mis on keskendunud ajakirjanike solvamisele ja nende tegevuse õõnestamisele. 

Samuti ähvardatakse kohtusse kaevata, lootuses mõjutada ajakirjanikku edaspidi mõnest teemast vaikima. Kõik taolised vormid nimetas Ivask vaenulikkuseks. "Mida peame aga meeles pidama, on see, et ilmselt ei puutu ajakirjanik kokku ainult ühe vaenulikkuse vormiga. Kui vaenulikkust tuleb uksest ja aknast sisse, siis on ajakirjanik kõige selle keskel. Kuidas aga ajakirjanik neile reageerib ja kuidas ta end kaitsta saab?" arutles Ivask.

Kokku puututakse ka mobiliseeritud rünnakutega. See tähendab, et sotsiaalmeedia ajastul  on inimestel väga lihtne kutsuda oma sõpru-tuttavaid üles tegudele. "Näiteks ajakirjanik kirjutas kellestki loo, mis inimesele ei meeldinud ja nüüd see isik kutsub teisi üles, et kirjutame kõik koos loo autorile. Punt inimesi läheb ja hakkabki ajakirjanikku sotsiaalmeedias pommitama," rääkis teadur. Nii võib ajakirjanik saada päevas 500–1000 sõnumit.

Ivask meenutas, et Eestiski on olnud juhtumeid, kus mõnele suunamudijale ei meeldi teema, mis temaga seoses on tõstatatud ja ta kutsub oma jälgijaid ajakirjanikku mõnitama. Samamoodi huvitav nähtus on Ivaski jaoks sotsiaalmeediagrupid. On sellised gruppe või lehekülgi, mis on võtnud sihikule ühe konkreetse ajakirjaniku. Seal jagatakse näiteks ajakirjaniku eraelulist informatsiooni, mida inimesed hakkavad levitama. 

Kui sageli öeldakse vastuseks, et ajakirjanikuks olemine on avalik töö ja see kõik on justkui töö paratamatu osa, siis Signe Ivask sellega ei nõustu. "Sellist vaenulikkust või neid vorme, ei ole keegi meist ära teeninud. Ma ei normaliseeriks sellist käitumisviisi," sõnas ta.

Paratamatu on tema sõnul aga see, et kui kirjutatakse konfliktsetel teemadel, siis on osapooli, kellele see ei meeldi. "See on arusaadav, aga ma ei normaliseeri seda, et ainuõige reaktsioon on ajakirjanikku rünnata, mõnitada, kiusata. Kusagilt on mingisugune nihe ajas läbi jooksnud, mil seda hakati normaalseks pidama," lausus Ivask.

Uuringud näitavad, et erinevad rünnakud mõjutavad ajakirjanikke ikka, kuigi neile endile võib vahel tunduda, et ei mõjuta. Kuna ajakirjandus on meeskonnatöö, siis Ivaski uuringutest on välja tulnud, et kui mõni ajakirjanik ei soovi mõnda teemat kajastada, võtavad kolleegid selle enda peale. Seega ei jää negatiivse tähelepanu tõttu olulised teemad kajastamata.

Varasematest intervjuudest ajakirjanikega rääkis üks spordiajakirjanik Ivaskile, kuidas ta ei soovi enam eriti üht pallimängu kajastada, sest meeskonna asjaajaja oli helistanud, sõimanud ja ähvardanud. 

"Mis aga minu südant praegu kõige rohkem valutama paneb, on see, kuidas ajakirjanik saab end ise veebimaailmas kaitsta," sõnas Ivask. "Üks variant on kasutada järjest vähem sotsiaalmeediat oma töös, varjata ära sõbralist, mitte anda välja eraelulist informatsiooni ehk mingis osas piirata tegevust sotsiaalmeedias," loetles ta. 

Erinevat liiki rünnakuid tasub teaduri sõnul siiski tõsiselt võtta. "Me ei tea iial, millal need rünnakud jõuavad veebimaailmast nii-öelda päris maailma. Kui saadetaksegi ähvardavaid kirju, siis kas ma saan olla 100 protsenti kindel, et õhtul pargis tervisejooksu tehes ei lööda mulle nuga selga," arutles teadur. 

Kuigi Eestis on ajakirjanik olla üldiselt rahumeelne ja õnneks polnud ka uuringu järgi siinsed ajakirjanikud füüsilisi rünnakuid kogenud, siis mujal maailmas ei ole teaduri sõnul nii hästi läinud. 2018. aastal tapeti Slovakkias oma kodus uuriv ajakirjanik Jan Kuciak ja tema naine. Traagiline sündmus tõi tänavatele tuhandeid meeleavaldajad, kes nõudsid ajakirjanikele paremat kaitset. "Me sageli arvame, et sellised lood juhtuvad kusagil kaugel, aga neid juhtub ka siinsamas Euroopas," lausus Ivask.