Kole reaalsus või meelerahu – mida peaks ajakirjandus sõja puhul näitama?
Sõda Ukrainas on tõstatanud küsimuse, kui palju peaks ajakirjandus näitama sõjakoledusi. Ajakirjanikud on keerulisi otsuseid langetades sageli üksi ja kui tehakse midagi eetiliselt piiripealset, siis loodetakse, et uus päev uhub maha eelmised patud.
Tallinna Ülikooli reklaamiteooria lektor Tiina Hiob rääkis, et pildid sõjast on taotletult äärmiselt emotsionaalsed ja suurem osa neist negatiivse alatooniga või šokeerivad. "Inimlikult väljendudes – julmad, kohutavad, verdtarretavad, hingelõhestavad. Sõda ongi selline ning sõjakoleduste mahavaikimine, pisendamine või romantiseerimine ei kuulu hea ajakirjanduse juurde," lausus ta.
Hiobi sõnul on taoliste piltide levimine tekitanud tuliseid vaidlusi nii kommunikatsiooni- kui ka psühholoogiateadlastes nende psühholoogilise mõju üle. Kui mõned väidavad, et sellised pildid võivad ajalehelugejatele tekitada psühholoogilise trauma ja neid tuleks vältida, siis teised leiavad, et pildid, vaatamata sellele, kui kohutavad need ka pole, annavad uudistele usaldusväärsuse.
Praegu näeme Hiobi sõnul pilte sõjast ilmselt rohkem kui kunagi varem. Sõda on ligidal, kanaleid on palju ja inimesed ise toetavad sõjapiltide levikut. Lisaks pressifotograafidele on võimalik kõigil, kes sündmuste sees, neid ka ise teha ja ilma igasuguse tsensuurita oma võrgustikes jagada.
Masaryki Ülikooli ja Tartu Ülikooli ajakirjanduse teadur Signe Ivask on uurinud ajakirjanike rutiine ja otsuste langetamist surmaga seotud visuaalide kogumisel ja avaldamisel. Ukraina sõja kajastamisel on tema sõnul ajakirjanike eesmärk näidata võimalikult palju ja tsenseerimata toimuvat. Ta ütles, et inimesed peavad nägema ja teadma, mis toimub, sest see aitab neil paremini mõista ning konteksti panna sanktsioonide tekitatud ebamugavust.
Ivask rääkis, et ohvrid on paratamatult osa sõjast ja neid tahetakse näidata, et anda edasi sõja mõju, tõsidust ja mõõtmeid. Teadlikult ei taheta kindlasti teha liiga inimestele, keda kasutatakse selleks, et neid koledusi illustreerida.
"Ajakirjanik on inimene. Nii nagu lugejates tekib küsimus, kas ma pidin seda nägema, mõtleb ajakirjanik tihti isegi: kas ma pean seda näitama? Siin on kohutavalt palju külgi, mida tuleb kaaluda, ja lõplikult ei saagi öelda, mis on õige või vale," lausus teadur.
Ivask toob välja mõiste moraalne kahjustus. Tema sõnul tähendab see praeguses kontekstis seda, et ajakirjanikul on laual mitu valikut. Ükskõik, millise ta neist valib, moraalselt saab ajakirjanik ikka kahjustada. Jätab pildid avaldamata ja ta ei illustreeri sõja tõsidust, aga samas kaitseb inimesi, keda on loata filmitud-pildistatud. Pilte või videoid avaldades riivab ta aga nendega inimeste õigusi, keda kasutab sõja illustreerimiseks. Samas näeb auditoorium, kui õudne on sõda.
Elame läbi samu tundeid
Tiina Hiob rääkis, et hirmutavad pildid reaalsusest mõjutavad meid emotsionaalselt, mis omakorda kutsub esile ka kehalisi reaktsioone. Sellega on seotud peegelneuronid. Tegemist on ajurakkudega, mis muudavad oma aktiivsust nii siis, kui isik ise end kuidagi liigutab kui ka juhul, kui ta jälgib teist isikut toimingut läbi viimas.
"Meil on omadus nähtule ka kehaliselt kaasa elada, elades läbi neidsamu tundeid, aga ka liigutusi, mida näeme teist kogevat," selgitas Hiob. Seega võib teise inimese kannatuste nägemine esile kutsuda mitte vaid negatiivse emotsionaalse reaktsiooni, aga ka reaalse füüsilise läbielamise ja stressi, mis omakorda võib viia tegevusteni selle stressi leevendamiseks.
Aastal 2014 tehti uuring, mis puudutas ajalehtedes avaldatud sõjafotode psühholoogilist toimet lehelugejatele. Saadud leiud näitasid olulist seost šokeerivate piltidega kokkupuute ja ajalehelugejate emotsionaalse trauma vahel. Samuti nähti olulist seost piltidega kokkupuute ja ajalehelugejate agressiivse käitumise vahel. "Tugevad tunded, mis sõjakoleduste nägemine esile kutsub, kalduvad ajapikku raugema või heale eesmärgile – kajastada reaalsust – vastu töötama," sõnas Hiob.
Surmavisuaalide kasutamine
Signe Ivask uuris, kuidas teevad ajakirjanikud otsuseid surmaga seotud visuaalide avaldamisel. Tema töö küll otseselt sõja konteksti ei vaadanud, aga samas toob välja kohad, mille üle toimetuses tuleks mõtiskleda ja arutada ka praegu.
Uuringu ühe järeldusena vajavad ajakirjanikud toimetusesiseselt kokkuleppeid, kuidas tundlikele teemadele läheneda. Siis on neil oma tööd tehes orientiirid, sest mingisugused eetilised teemad on juba toimetuses läbi räägitud.
Teadlane rääkis, et oma uuringu tarbeks vaatlesid nad kahte juhtumit, mis tekitasid suurema arutelu ja pälvisid lugejatelt halvakspanu. Esimene juhtum pärines aastast 2017, kui Vabaduse väljakul vehkis nugadega mees, keda politseinik tulistas. Teine juhtum puudutas 15-aastase mõrvatud tüdruku matuseid, kelle ärasaatmiselt fotograaf pilte tegi. Piltidel oli näha kirstus lebava tüdruku nägu, ümbritsetuna nutvatest lähedastest.
Ivask rääkis, et kui Vabaduse väljakul juhtunu oli ootamatu, siis matustele minek oli planeeritud. Selle puhul oleks saanud ette valmistada ja läbi mõelda, kuidas läheneda ning milliseid pilte teha.
Kuna Vabaduse väljaku juhtumi puhul jõudsid ajakirjanik ja fotograaf kohale siis, kui kogu sündmus oli läbi, kasutati enamjaolt ajakirjanduses pealtnägijate tehtud pilte ja videoid. Ivask selgitas, et kui räägime möödakäijatest, siis ei saa eeldada, et nad peaksid silmas ajakirjanduslikke standardeid ja häid tavu.
Ometi neid pilte ja videoid kasutati, niisamuti kuvatõmmist videost. Ajakirjanikud selgitasid, et seeläbi sai auditoorium teada, mis siiski täpselt juhtus. "Kui fotograaf oleks olnud sündmuse tunnistajaks, siis võib-olla oleks ta langetanud visuaalide ülesvõtmisel teisi otsuseid, sest ta lähtub kutse-eetikast. Tavainimene ei mõtle, kas ühe või teise visuaali ülesvõtmise ja levitamisega teeb kellelegi liiga või mitte, ajakirjanduses töötavad inimesed kaaluvad olukordi läbi teistmoodi," sõnas Ivask.
Uurija sõnul ei taha ajakirjanikud halba. Vahel ei teadvusta nad aga, kust läheb piir kannataja ja auditooriumi mõttes. "Kaalumisel hakkab mõjutama see, et mõni teine väljaanne nagunii näitab samu pilte, miks siis meie ei võiks. Kui tekibki pahandus, eks siis eemaldame need," selgitas Ivask.
Praegu on aga sõja tõttu keeruline olukord, mil toimetused võiksid teaduri sõnul omakeskis kokku leppida, mida näidata ja mida mitte ning mis on see sõnum, mida ühiselt edastada tahetakse.
Sotsiaalmeedia on praktikaid muutnud
Ka sotsiaalmeedia laialdane levik mõjutab ajakirjanike tööd ja otsuste tegemist. Näiteks, kui foto juba nagunii levib ühismeedias, siis Ivaski sõnul mõtleb ajakirjanik, mida halba see ikka teeb, kui temagi seda edasi jagab. Küll aga tasub mõelda selle peale, et edasi jagades saab visuaal võimendatud. Mõnest inimesest saab seeläbi tema enda teadmata-tahtmata sensatsioon.
Tundlikke visuaale sisaldavate lugude juures on küll vahel küljes märge, et tegemist võib olla tundliku või häiriva sisuga. "Ehk et pildid pannakse üles ja inimeste enda otsustada jääb see, kas nad vaatavad või mitte." Selleks, et teada, kas see on konkreetse inimese tundesfääri arvesse võttes jõhker või mitte, peab visuaali ikkagi vaatama. "Kui sa siis leiad, et see oli rõve, saad ainult iseennast süüdistada, sest ise sa otsustasid vaadata," lausus Ivask.
Tiina Hiob rääkis, et kahtlusteta on realistlikud pildid sõjast need, mis vallandavad meis tugevad negatiivsed tundeelamused. Seda eriti juhul, kui oleme empaatilised ja kogu sündmus on meile oluline. Mida tugevam on tundeelamus, seda enam on häiritud teabe adekvaatne töötlemine, meie kriitikameel võib meid alt vedada ning valvsus valeinformatsiooni suhtes raugeda.
Negatiivne emotsioon võib vallandada tõrjemehhanismi – piltlikult öeldes pöörame me pilgu kõrvale. Hiobi sõnul on oluline, et ühiskond püsiks tundliku ja ärksana, säilitaks rahuliku meele ning kriitilise mõtlemise. "Ajakirjandusel on keeruline ülesanne hoida sõjakoleduste näitamisel habrast ja tarka tasakaalu," lausus ta.