Eesti ajakirjanikud sekkuvad julgelt oma uudistekstidesse

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mikrofonid. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ajakirjanike kohalolu tajumine uudistekstides võib teatud juhtudel viidata kallutatusele, kuid samas võib sekkumine olla ka positiivse mõjuga töövõte. Eesti ajakirjanikud aga sekkumist ei pelga, selgub Tartu Ülikoolis kaitstud Grete-Liina Roosve bakalaureusetööst.

Erinevad ajakirjanduskultuuri uurijad on loonud ajakirjanike ametialaste rollide kontseptsiooni, mille kaudu seletatakse ajakirjanike tööülesandeid ning arusaama nendest.

Tšiilis töötava ajakirjanduse professori Claudia Mellado käsitluse järgi on üks seesugune roll "sekkuja", kes avaldab uudistekstis oma arvamust, teeb ettepanekuid või nõudmisi, tõlgendusi, kasutab minavormi ja/või lisab tekstile iseloomustavaid omadussõnu. Kokkuvõtlikult võib öelda, et sekkuja rollist lähtuvate ajakirjanike kohalolu on uudises võrreldes teiste ametialaste rollidega kõige enam tajutav.

Seega on sekkuja rollile iseloomulikku ajakirjandust kõige parem ära tunda selle järgi, kui ajakirjanik on ise loo üks osapool. Näiteks on ajakirjanik kuskil sündmuskohal, kirjeldab sealset olustikku ja toob isiklikke näiteid. Sekkuja rolli võetakse enamasti teadlikult.

Samas viitab sekkumisele juba omadussõnade kasutamine. Näiteks annab ajakirjanik inimese välimusele, pädevustele või iseloomule hinnangu, nagu näiteks tark naine, viisakas laps jne. Sekkumine võib väljenduda ka läbi mõne üleskutse või pikema lahtiseletuse, kus ajakirjanik ei viita mõnele allikale või ei tsiteeri teda.

Küll aga on oluline silmas pidada, et sekkumine võib olla positiivse mõjuga töövõte, kuid vahepeal saab seda ka vastandada neutraalsusega. Teisisõnu, kui tekstis on ajakirjaniku arvamus, ei pruugi uudis olla enam täiesti objektiivne ja see võib viidata kallutatusele.

Kuna Eestis on mitmed poliitikud sekkuja rollist lähtunud ajakirjanikele ette heitnud poliitilist meelestatust ja kallutatust, oligi oluline uurida, kui palju sekkumist eesti meediamaastikul tegelikult on ja kas etteheited on põhjendatud.  

Selleks avas võimaluse Claudia Mellado juhtiva uurimisprojekti raames kogutud uudistekstide kogumik. Muu hulgas leidus selles 2409 uudist eesti trükimeediast, veebiportaalidest ning tele- ja raadiosaadetest.

Kõige rohkem tehakse tõlgendusi

Selgus, et sekkuv ajakirjandus on Eestis kanda kinnitanud: ajakirjanikud sekkuvad uudistesse 40 protsendil juhtudest. Kõige enam tegid ajakirjanikud erinevaid tõlgendusi, näiteks selgitati, kuidas mõni poliitiline otsus hakkab inimeste igapäevaelu mõjutama. Tõlgendused on aga tihtilugu ajakirjanduses vajalikud, sest auditoorium ei pruugi alati keerulise sisuga uudiseid üheselt mõista. Kui teema on väga spetsiifiline, saabki ajakirjanik tõlgendustega sisu paremini lahti seletada.

Pea veerandis lugudest olid ajakirjanikud lisanud hinnangulisi omadussõnu, mis aitavad teksti ilmestada. Seega muudavad ajakirjanikud omadussõnade kaudu uudist paremini loetavamaks ja isikupäraseks.

Oma arvamust aga ajakirjanikud palju ei avaldanud: seda tehti vaid 13 protsendil juhtudest. Kui lähtuda Tiit Hennoste "Uudise käsiraamatust", kus on kirjas, et uudises peavad fakt ja arvamus omavahel olema selgelt lahus ja sisuliselt arvamusel uudises kohta pole, saab suurel määral seda ka eesti uudistes täheldada.

Minavormi kasutati ning ettepanekuid ja nõudmisi tehti kuuel protsendil juhtudest. Seega pole ka need sekkumise elemendid Eestis väga levinud.

Enim sekkumist oli EPL-is, kõige vähem ERR-i uudisteportaalis

Kui võrrelda omavahel ERR-i ja erameediat, oli ERR-is sekkumist üleüldiselt vähem. Samas leidsid Saksamaa ja Suurbritannia teadlased 2019. aastal, et mõlemas riigis on sekkumist enim just avalik-õiguslikus meedias. See Eesti andmete puhul kinnitust ei leidnud, olukord oli hoopis vastupidine.

Kui minna erinevate väljaannete juurde, ilmnes, et enim sekkusid Eesti Päevalehe (EPL) ajakirjanikud, kõige vähem sekkumist oli ERR-i veebis. Võrreldes EPL-i erinevate sekkumiste tunnuste osakaalu valimi keskmistega, oli seal sekkumist kaks kuni neli korda rohkem. ERR-i veebis aga kõiki tunnuseid ligi kaks korda vähem.

Tõlgendusi oli EPL-is keskmisest kaks korda rohkem, omadussõnu ja arvamusi ca kolm ning minavormi pea neli korda rohkem. Vaid ettepanekute ja nõudmiste osakaal oli valimi keskmisega võrdne. Kõige enam nõudmisi ja ettepanekuid tegid aga "Reporteri" ajakirjanikud (2,5 korda rohkem kui keskmiselt).

Sekkumise erinevust väljaannete vahel saab põhjendada meediamajade ajakirjandustavade ning rääkimis- ja kirjutamisstiili erinevustega. Lisaks esineb sekkumist rohkem ka uurivate lugude puhul, mistõttu võis just EPL-is sekkumist rohkem olla.

Üldiselt oligi aga sekkumist kõige rohkem trükimeedias ja kõige vähem raadiouudistes. Trükimeedias on sekkumist enim ilmselt seetõttu, et uudiste väljaandmine pole niivõrd operatiivne (võrreldes näiteks veebi või raadioga) ning seetõttu on ajakirjanikel rohkem aega uudisesse süveneda, sh ka sekkuda. Raadios on aga sekkumist vähe, sest uudised tuleb ette kanda reaalajas ning piiratud eetriaja tõttu pole ajakirjanikel lihtsalt sekkumiseks kuigi palju aega.

Sekkutakse rohkem meelelahutuslike uudiste puhul ja vähem siis, kui allikaks on poliitik

Kui minna aga uudiste sisu juurde, selgus, et enim oli sekkumist meelelahutusest rääkivatest uudistes. Sel puhul ongi uudises rohkem emotsiooni ja kirjeldamist, mille tulemusel sekkuvad ajakirjanikud teksti rohkem. Kuna meelelahutus on n-ö pehme teema, siis pole seesuguste uudiste avaldamisega ka väga kiire ehk ajakirjanikel on aega teemaga rohkem tegeleda.

Kõige vähem sekkuti aga taristust ja tervisevaldkonnast rääkivate lugude puhul. Samas hakkas silma, et ettepanekuid ja nõudmisi tehti tervisest rääkivates uudistes siiski keskmisest kõvasti rohkem, kuid seda saab põhjendada koroonapandeemiaga, mil kutsuti inimesi üles distantsi hoidma, kodus püsima ja oma käsi pesema.

Lisaks teemadele lubas andmestik analüüsida ka erinevaid allikatüüpe. Selgus, et kõige rohkem sekkusid ajakirjanikud siis, kui allikaks oli tavakodanik ja kõige vähem siis, kui allikaks oli poliitik. Seega saab väita, et eesti ajakirjanikud on poliitikutega uudiseid tehes ettevaatlikumad, nende enda kohalolu, sh arvamus pole niivõrd tajutav.

Tavakodanikega on ajakirjanikud aga julgemad, sest n-ö inimesel tänavalt pole võrreldes poliitikutega nii suurt mõjuvõimu. Poliitikute puhul mängib rolli ka poliitiline kuuluvus: sekkudes võib ajakirjanik jätta mulje, et ta pooldab või vastandab end mõne partei või liikumisega.

Kuna sekkumist esineb Eestis siiski suurel määral, tulekski edasi uurida selle peamisi põhjuseid ja tagajärgi. Omaette võiks uurida erinevusi ka nais- ja meesajakirjanike sekkumise osas, sest eelmainitud Suurbritannia ja Saksamaa uuringust ilmnes, et naised lähtuvad oma töös sekkuja rollist rohkem.

Poliitikute etteheited ajakirjanikele on tehtud just poliitilistest teemadest rääkides, kuid tulemustest selgus, et poliitikuid allikana kasutanud uudistes oli vastupidiselt sekkumist kõige vähem. Seega peakski võrdlema tekstilisi näiteid erinevate teemade ja allikate puhul.

Seeläbi saaks hinnata, kui palju on eesti meediamaastikul reaalset kallutatust ja kui palju on n-ö positiivset sekkumist, mis annab lihtsalt uudise sisule rohkem juurde ja aitab inimestel teemasid paremini hoomata.

Eesti andmed olid uuringus esmakordselt

Mellado juhitav uurimisprojekt Journalistic Role Performance (JRP) võttis teist korda vaatluse alla eri riikide uudistekstid, Eesti andmeid kasutati 2020. aastal uuringus esmakordselt. Lisaks sekkuja rollile oli uuringus ka teisi rolle, näiteks valvekoer, lojaalne vahendaja ja infomeelelahutaja.

Eesti valimisse kuulus 2409 uudist Eesti suurimatest meediaväljaannetest, mis olid nii trükimeediast, veebiportaalidest, tele- ja raadiosaadetest. Valim koostati väljaannete Postimees, Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Postimees.ee, Delfi.ee, ERR.ee, "Aktuaalne kaamera", "Seitsmesed uudised", "Reporter", "Päevakaja" ja "Päevapilk" avaldatud uudiste alusel.

Valim loodi konstrueeritud nädala põhimõttel, mis tähendab seda, et 2020. aasta seest valiti välja 14 mitte omavahel järjestikus olevat päeva. See meetod on hea selleks, et säilitada uudisvoo püsivust ning hoiduda erisündmuste (näiteks suure loodusõnnetuse) mõjutustest.

Kuna uuringus kasutatavad andmed on puhtalt kvantitatiivsed, siis ei saa tulemuste põhjal hinnata sekkumise n-ö suunda ehk ei saa väita, kas ajakirjanik võis olla kallutatud või mitte. Lisaks ei saa andmete põhjal tuua ka spetsiifilisi tekstilisi näiteid. Seega andis bakalaureusetöö ülevaate vaid sekkumise osakaalust, mitte selle põhjustest ega tagajärgedest.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: