Näiteks võib nägu meenutada taevas mõni pilv, pistikupesa augud või plekiline kartul. Nähtust nimetatakse pareidooliaks ja see on inimeste kõrval omane ka šimpansitele, vahendab ScienceAlert.

Uus uuring viitab, et inimesed ei näe üksnes nägusid, vaid aimavad täpsemalt ka nende vanust, meelestatust ja sugu. Töö autorite üllatuseks peavad inimesed enamikku sellistest näolappidest mehelikeks.

Noored, rõõmsad ja mehelikud

Teadlasrühm kutsus uuringus osalema 3815 katseisikut, kes läbisid kõik veebipõhise katse. Osalejatel paluti vaadata enam kui 200 fotot illusoorsetest nägudest. Nad pidid iga pildi puhul kümne palli skaalal hindama, kui hõlpsasti nad pildil nägu märkasid. Samuti paluti neil kirjeldada, millist emotsiooni nad igal näol nägid, kui vanaks nad nägu pidasid ja kas nägu oli nende meelest meessoost, naissoost või kindla soota.

Selgus, et osalejad nägid piltidel peamiselt kas laste või noorte inimeste nägusid. Samas pidasid vastajad nägude emotsioone üsna erinevaks: kolmandikku piltidest hinnati rõõmsaks, viiendikku üllatunuks, viiendikku neutraalseks ja 14 protsenti vihaseks. Kurbi, hirmunud või vastikust väljendavaid nägusid nägid inimesed harvem.

Uurijate sõnul osutus eriti tähelepanuväärseks aga see, et enamasti pidasid inimesed pettepiltide nägusid meessoost nägudeks. Nad kirjutavad, et inimesed omistasid meestele 90 protsenti ja naistele üheksa protsenti kõigist nägudest.

Keele süü?

Sedasorti tajunihked on uurijate sõnul üsna tavalised. Need tekivad siis, kui inimaju püüab nähtu mõistmiseks endale otseteid luua. Enamasti tajub inimene nähtut otseteedega õigesti, kuid mõnikord, nagu illusoorsete nägude puhul, annab otsetee vale vastuse.

Uuringu ühe autori ja Queenslandi Ülikooli psühholoogi Jessica Tauberti sõnul töötlevad illusoorsete nägude puhul nähtut samad inimaju osad, mis tegelevad tõeliste nägudega. Teoreetiliselt tähendab see Tauberti sõnul, et pareidoolia justkui petab aju ära. 

Miks aga näevad illusoorsed näod tajunihke tõttu pigem mehelikud välja? Uurijad tegid küsimusele vastamiseks lisakatseid. Nad analüüsisid, kas kallutatus võis tekkida semantiliste seoste tõttu, kuna esemete nimetused või esemed ise nägid mehelikud välja. Lisaks näitasid nad katseisikutele pilte uuesti, lihtsalt seekord mustvalgena, et tabada värvide võimalikku mõju. Kumbki neist teguritest patuoinaks ei osutunud.

Seejärel lõi töörühm segasoolised inimnäo kujutised, et näha, kas vastajad peavad nägu pigem "meheks" lihtsalt siis, kui nad nähtu soos kindlad pole. Kuna selles katses kaldusid vastajad pigem naissoo poole, kukkus seegi hüpotees läbi.

Lõpuks rakendasid uurijad arvutimudeleid, püüdes näha, kas inimeste vastuseid võisid kallutada teatud omadused, nagu nurgelised näojooned. Selgus, et need seletasid küll osa meessoo-eelistusest, kuid mitte kogu vahet. See tähendab, et tajueelistuse põhjus pole ikka veel päriselt selge.

Uurijad pakuvad siiski oma artiklis välja mõned oletused. Näiteks võib meessoo eelistamine tuleneda paljude keele mõistevõrgustikust, kus meessugu on nii-öelda vaikesugu. Selle teooria järgi tuleb inimesel eseme-nägu märgates esimesena pähe mõiste "inimene", mis omakorda toob mõttesse mõiste "mees", kui just lisainfo midagi muud järeldada ei luba.

Teine ja sellega seotud idee on, et meessugu on nägusid vaadates nii-öelda vaikesugu, kui mingid visuaalsed üksikasjad, nagu ripsmed, pikad juuksed või kitkutud kulmud, vastupidisele ei viita. Kust iganes kalle ka ei pärineks, tõstatab see uurijate sõnul huvitavaid küsimusi ühiskondlike normide võimalikust mõjust inimese nägemistajule.

Teadustöö ilmus Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia toimetistes.