Populismi käsitlevate teadustööde hulk on viimase viie aastaga hüppeliselt kasvanud, kuid isegi haritlaskonna suust kõlanuna on mõnikord raske mõista, mida selle all täpselt mõeldakse. Kuidas ajakirjanduses populismi ära tunda ja kes on populistid?

Ma pole akadeemik ja ei saa valida seetõttu teaduslike mõistete vahel, kuid mina ei näe seda niivõrd trendi või kalduvusena, vaid retoorikana – viisina kõneleda. See ütleb meile, et kõik on läbimäda – riik, süsteem, riigiaparaat. Ainus puhas asi selles ilmas on rahvas ja oh õnne, et ka mina olen osa rahvast. Kui sa sel viisil räägid, oledki populist.

Sellist mõtteviisi leiab kõikidest parteidest. Julgen arvata, et on vähe poliitikuid, kes pole öelnud elu jooksul midagi populistlikku. Mõnikord on lihtsalt kerge sellega kaasa minna.

Ajakirjanikena seab see meie ette probleemi. Kui populist ütleb, et kõik on mäda, kuuluvad enamasti ajakirjanikud kõikide hulka. Kui meie oleme samuti mäda, kuidas peaksime sellele reageerima? Tavaliselt tuuakse välja kaks viisi. Ühed leiavad, et peaksime selle hukka mõistma. Teised nagu mina ütlevad, et peaksime oma tööd hästi edasi tegema.

Muidugi on see raskem, kui enamik inimesi eeldab. Populistid väidavad sageli midagi, mis ei pea paika. Kuidas me kindlustame, et me ei anna nende kajastamisega neile hoopis priipääset? Me pöörame ju vastuolulistele tegelastele loomupäraselt rohkem tähelepanu ja usume neid kritiseerides, et inimesed ei hääleta enam nende poolt või näevad neid läbi.

Sellel rindel olen ma vähem lootusrikas. Peaksime oleme ettevaatlikud, et me ei jätaks muljet, nagu oleks populistid kõige olulisem partei või poliitik.

See pole palve valitseva korra vastaseid vaigistada, üldsegi mitte! Ent me peaksime andma ajakirjanikena igaühele kaalu, mis on põhjendatud. Me ei kohtle sellega populiste kuidagi eriliselt, vaid see on üldine põhimõte. Kõigile tuleb anda meediatähelepanu, mida nad väärivad. Selle (halva) näitena sai isegi väga demokraatide kaldu olevas meediakanalis nagu Ühendriikide MSNBC-s vabariiklaste kandidaat Donald Trump rohkem eetriaega kui Hillary Clinton. See oleks pidanud olema võrdne, kuid ajakirjanikud otsustasid teisiti.

Populism pole iseloomulik ainult parem- või vasakpoolsetele poliitilistele jõududele. Populistlikud on ka näiteks mõned (kliimaaktivist) Greta Thunbergi väljaütlemised.

Kui laiaks peaksime me populiste püüdes seega võrgu ajama? Nagu mainisite, leiab populistlikke elemente ka keskkonnaaktivistide nagu Greta Thunbergi suhtlusstiilist, rääkimata erinevate peremudelite populariseerijatest.

Ma ei tea midagi Eesti poliitiliselt kuumade teemade kohta. Ent kui Greta Thunberg ütleb, et poliitikud ei räägi meile midagi peale muinaslugude, meie oleme noore põlvkonnana lootuskiir, kuna vaid meil pole illusioone ja minul on õigus terve põlvkonna nimel rääkida, siis on see populism.

Seda näeb kõigis valdkondades. Iseenesest pole see halb. Inimestel ongi mõnikord tunne, et nende heaks süsteem ei tööta. Selles ei ole midagi valet, kui üritame seda tunnet sügavamalt mõista ja mõnikord on oluline see valjusti välja öelda. Ajakirjanikena on aga meie kohustus anda sellele sobiv rõhuasetus ja kontrollida, kas väidetu on ka tõsi.

Me ei ürita sellega kellegagi vastanduda, vaid teeme lihtsalt oma tööd. Ajakirjanduses on kõik lubatud, pole tabusid ega teemasid, mida puudutada ei tohi. Ainus keelatud asi on laisk ajakirjandus. Meie ülesanne on näidata, kuhu koer tegelikult maetud on.

Kuhu jätab see poliitika-ajakirjanduse ja poliitikakommentaarid? Valijaskonna harimiseks on ju ometigi oluline tutvustada ka poliitikute vaateid, ükskõik kui populistlikud need on, et nad saaksid kandidaadist parema ülevaate. Parema aimduse, mille eest üks või teine inimene mõnes küsimuses tegelikult seisab.

Olen olnud poliitikaajakirjanik väga pikka aega ja ma ei saa öelda, et oleksin selle koha pealt täiesti süütu. Suurt osa poliitika-ajakirjandusest võib võrrelda jalgpallikommentaatoritega. Putkas istub ekspert, kes ütleb meile, kes paremini mängis ja kohtumise võitis.

Hea poliitikaajakirjanik peaks meile ütlema, mis seisus on meie ühiskond, riik; mida meie teha saame ja mis on ühe või teise valiku eelised. Kas peaksime ehitama tuumakütusel või gaasil töötava elektrijaama? Meie asi on tuua välja ühe või teise lahenduse taga olevad argumendid ja lasta rahval otsustada. Olulisena peame nägema alati suuremat pilti ja riiki tervikuna.

Tõsi, poliitika-ajakirjanduses kipub see tihti horisondilt kaduma. Kui see juhtub, võtad sa järsku populiste tõsiselt. Iseasi on, kui nad pakuvad lahenduse ning on võimalik seejuures välja tuua, miks ja kuidas on miski saavutatav.

Ma ei taha sellel kulunud teemal ja loogikal pikemalt peatuda, ent kas populistlike sõnumite sagedam ajakirjandusse jõudmine oli ja on vältimatu? Kahanev reklaamimüük pani väljaanded otsima uusi lahendusi ja ärimudeleid. Lugeja soovidest lähtuva ajakirjanduse tegemine tundub auditooriumi kinnistamise seisukohalt hea lahendus, isegi kui see on vaid väikese sammu kaugusel n-ö identiteedipõhisest ajakirjandusest, kus on kompromissid kergemad tulema...

Jah, "meie kaotasime usalduse, keegi ei loe meid enam jne..." – peame olema ajakirjanikena seda narratiivi järgides väga ettevaatlikud. Olen seda Flandrias uurinud, kus küsis valitsus enam kui 25 aastat rahva käest, kas usaldate flaami ajakirjandust. Muidugi on see väga segane küsimus ja isegi mina ei tea, kuidas ma sellele vastaksin. Olulisena oli küsimus aga kogu aeg samasugune.

Näeme, et paljudel pole selle ebamäärasuse pärast selget vastust. Ent võttes ette rühma, kes umbusaldavad ajakirjandust tõsiselt, siis nende osakaal on 25 aasta jooksul langenud, mil ajakirjandust sügavalt usaldavate inimeste hulk on kasvanud.

Kõlab päris üllatavalt.

Jah, see on päris huvitav. Viimast viit aastat vaadates võib olla pilt veidi teistsugune, 2016. aasta oli kriitiline. Võimule tuli Donald Trump, Suurbritannia hääletas Brexiti poolt, Brüsselis toimusid pommirünnakud, Saksamaal võidutses AfD, Prantsusmaal Le Pen, Hollandis Geert Wilders ehk esile kerkis hulk polariseerivaid küsimusi. Sellele lisaks tabas vaid aasta varem Lääne-Euroopat põgenikekriis, millega idapoolsed riigid nüüd ise rinda pistavad.

Polariseerivate sündmuste korral kipub usaldus meedia vastu vähenema. Nägime seda veidi ka Flaami küsitlustes, kuid see taastus. Selle põhjal oleksin oodanud sama koroona ajal. Paraku lõpetas valitsus konkreetse küsimuse küsimise ja pean lähtuma Reutersi uuringust.

Minu jaoks üllatuslikult usaldus hoopis kasvas. Oletan, et kui ühismeedias ringleb palju prügi, tajuvad inimesed ajakirjanduse väärtust ja selle tunnetatav ideoloogilisus väheneb.

Seega ei ole ma meedia tuleviku suhtes sedavõrd pessimistlik. Muidugi on olnud meil alati rühm inimesi, kes on eliidivastased ja olnud populistlike ideede suhtes vastuvõtlikud. Eriti mõtte suhtes, et süsteem töötab tema vastu.

Me ei saa seda neile eriti praeguse energiakriisi ajal pahaks panna...

Ei, peaksime seda muret tõsiselt võtma. Elu pole paljude jaoks lihtne, ei Belgias ega Eestis. On oht, et ajakirjandus unustab selle ära. Kui inimesed räägivad kliimast, peaksime vastama, et tore on, kuid meil on inimene, kes elab gaasiküttega korteris ning kellel pole raha ega võimalust kasutada kütteks midagi muud. See on meie töö. Kui me seda ei tee, tekitame populismile uue kasvulava.

Meie peaksime olema hääl, mis räägib tavalise inimese eest. Ühistransport on tore, kuid mida teeme üksikemaga, kelle üks laps käib lasteaias, teine koolis ja ta ise peab kolmandasse kohta tööle minema? Milline buss seda sinu jaoks teeb? See on oluline küsimus, mida peame küsima, kui professorid räägivad meile vajadusest tõsta gaasihinda, seejuures alternatiive pakkumata. Kui me seda teeme, suudame usaldust säilitada.

Muidugi peame silmas pidama, et inimestega saab ühismeedias ja veebis väheke manipuleerida. Osa levivast valeinfost pole nii spontaanne, kui me tahaksime. Sa ei kuule mind aga kunagi ütlemas, et peaksime populismi vastu võitlema. See on alati olemas ja on seda ka tulevikus. Populism heidab meile kinda, kuid peaksime säilitama kaine mõistuse ja oma tööd edasi tegema.

Millised on veel mõned kergesti kasutatavad lahendused, et eristada ajakirjanduslikku sisu muust veebis ringlevast infost ja sellega usaldust kasvatada?

Ühe olulise tahuna peaksime paremini selgitama, kuidas me oma tööd teeme ja valima kõige seast välja selle, mis vastab tõenäoliselt tõele. Kui toome tänu uurivale ajakirjandusele päevavalgele midagi, mille kohta prokuratuur enam-vähem samal ajal süüdistuse esitab, on vaja üksikasjalikult kirjeldada, mille põhjal meie midagi uurima hakkasime. Peame seda tegema enne, kui meid süüdistatakse vandenõus mõne asjaliku poliitiku kõrvaldamiseks.

Sama peab paika eriti koroonaviiruse ja kliimateemadega tegelevate teadlaste puhul. Televisioonis esinedes tahavad jõuda nad sarnaselt ajakirjanikega kiiresti lahenduseni, mida meil teha tuleb. See pole aga teadus, vaid avaliku arvamuse kujundamine. Ajakirjanikena on meie roll tuua tagasi nad selle laua juurde, mille taga nad tavaliselt istuvad.

Paljudele toimetajatele võib tunduda see igavana, kuid arvan vastupidist. Vähemalt arvan ma, et nõudlus meetodi tutvustamiseks on olemas. Miks muidu on nii paljud valeinfot sisaldavad artiklid igavad, sisaldavad hulgaliselt graafikuid, erialakeelt ja viiteid teadustöödele? Ma ei ütle, et seda on võimalik teha iga eetrisse mineva looga, kuid vähemalt peaks olema see olemas veebis. Peaksime tegema ajakirjanduses sama, see pole igav.

Räägib inimene, kes on tegutsenud ajakirjanduse vallas paarkümmend aastat.

Jah, ja ma olen teinud ilmselt iga võimaliku vea, millele praegu tähelepanu juhin.

Kõigele vaatamata pean küsima, miks ei peaks me populismi aeg-ajalt kajastama. Jah, loogika on olemas, trolli ei tohi toita, eetriruumi andes kogub isevõimenduv tsükkel üha hoogu ja ajakirjanik muutub populismi agendiks. Ent uuringud on mitmes Euroopa riigis näidanud, et kui inimene ei näe oma vaateid üheski väljaandes, kaotab ta usalduse ajakirjanduse vastu tervikuna. Isegi The Stari või Daily Maili lugemine võiks olla parem, kui Facebooki jäneseurgu hüppamine.

Tõmbaksin siinkohal jämeda joone poliitilise populismi ja ülejäänu vahel. Kui poliitiline partei on saanud hääli, ei saa me rahvaga vaielda. Nende vaateid tuleb kajastada ja selle liikmeid intervjueerida. Sa teed seejuures oma tööd ja ei lase neil jänest sõita.

Kui aga räägime populismist, mis haarab näiteks koroonat puudutavaid vandenõusid, ei tohiks me anda sellele kuigi palju eetriruumi. Kas see on keelatud? Ei, kuid keelatud on laisk ajakirjandus. Kui juba koroonaskeptikut intervjueerid, pead olema kursis kõikide vastuargumentidega. Kui sa toetud viroloogidele ja epidemioloogidele, kes on tegutsenud oma valdkonnas terve elu, toetud sina faktidele.

Peame näitama, et teadus ei sünni ühismeedias, vaid on pika akadeemilise protsessi tulemus. Kui soovitud järeldusteni jõudmiseks on vaja Youtube'i, tundub asi kahtlane.

Kas peaksime aga korraldama stuudios väitluse koroonaskeptiku ja viroloogi vahel? Ei! Debatti saab võita selle pärast, et oled naljakam ja räägid paremini. Ainult sisu ei loe. Kui poliitikas tuleb mõni oma ilusate siniste silmade pärast võimule, siis kahju küll, kuid sellega vaielda ei saa. Teaduse vallas peame aga näitama, et tõde ei sõltu sellest, kui hästi sa kilde pillud.

Teadlased peaksid siinkohal varmamalt ütlema, kui nad midagi kindlalt ei tea, kuid arvavad midagi ühe või teise asja pärast ning seega on parim käitumisviis ühes või teises olukorras selline. Vahe meie ja valeinfo vahel on, et viimane ei räägi kunagi meetodist, vaid järeldustest. Meil ei ole aga sellega toime tulemiseks imerohtu.

Sellegipoolest olete juba välja käinud mõned nipid, kuidas teha paremat ajakirjandust. Varasemates esinemistes olete toonitatud, et ajakirjanikud peaksid julgema ise päevasündmusi selgitada. Milleks meil siis uudistesaates poliitikuid, aktiviste ja kõiki teisi allikaid üleüldse vaja on?

Nad on häälena olulised, kuid nad peaksid keskenduma muule. Näiteks kliima puhul pole aktivisti roll selgitada, mis toimub. Tema roll on pakkuda meile lahendus. Peaksime selgitama ajakirjanikena probleemi olemust või leidma vähemalt teadlased, kes pole aktivistid. Mõnikord on see piir hägune. Selles pole aga midagi imelikku ega valet, kui ajakirjanik tutvustab, mis valitsustevahelise kliimapaneeli raportis seisab.

Võib-olla teete Eestis seda kõike imeliselt, kuid Flandria ringhäälingus kõhkleme minu arvates liiga palju. Nagu iga teise teema puhul, peaks olema meie roll luua koht väitluseks, kuid pakkuda ise taustainfot. Vastasel korral peavad inimesed ka teadlaskonna üksmeelset seisukohta kahtlaseks, kuna see kõlab aktivistide suust.

Kui keegi teine seda ei tee, peame olema seejuures ka rahva hääl ja tooma välja, kuidas mõjutab kliimapoliitika tavalist inimest.

DEMOS-e hiljutine uuring viitab, et vaatamata ennustustele ei suutnud populistlikud parteid Euroopas oma toetust kuigi palju kasvatada, kuna olid ise valitsuses või oli rahvas viirusevastases võitluses ühtne. Kui aga mõni opositsioonipartei peaks üritama tõsta oma populaarsust kriitikaga, mis parasjagu valitseva teadusliku arusaamaga kooskõlas pole, kuidas ajakirjanikud sel puhul käituma peavad?

Kui nad said parlamenti pääsemiseks piisavalt hääli, peavad vähemalt avalik-õiguslikud ringhäälingud neile sõna andma. Meie kohustus on öelda, et see on nende vaatenurk. Muidugi võib olla see väga raske. Õnneks pole meil Flandrias parteid, mis toetaks täielikult koroonaskeptikute vaateid.

Kui parteid aga seda teevad, pead tegema oma tööd ja välja tooma, et teadus nende vaatenurka ei toeta. Samas tuleb meeles pidada, et iga valitsuse poliitika polegi hea. On tõsine oht, et ühiskond jaguneb kahte leeri: nendeks, kes toetavad valitsuse iga otsust, ja nendeks, keda nimetatakse vandenõuteoreetikuks.

Mõned valitsused tegid kahtlematult otsuseid, mis polnudki head. Näiteks oli Belgia sõjaväel strateegiline näomaskide varu. Vahetult enne epideemiat leiti aga, et nende kasutusaeg on läbi ja kümned tuhanded maskid põletati lihtsalt ära. Isegi kui ajakirjanikud ja teadlased leidsid, et neid oleks saanud kriisiolukorras kasutada.

Sama põhjalikult kritiseerisime eelmise valitsuse otsust möödunud aasta septembris piiranguid leevendada, kui epidemioloogid seda ei toetanud.

Me ei tohi langeda seega loogikalõksu, et kui koroonaskeptikud valetavad, ei tohiks ka meie valitsust kritiseerida. Kui meie seda ei tee või ei küsi vähemalt kriitilisi küsimusi, loome populistidele rohkem tegutsemisruumi. Olen veendunud, et meie reaktsioon populismile peaks olema parem ajakirjandus igal suunal.

Populistid rõhuvad isiklikule kontaktile, eriti suurtes väljaannetes töötavad ajakirjanikud kipuvad aga maapiirkondade elanikest kaugeks jääma ja lisaks sulgevad väljaanded oma kommentaariume. Kas teeme endale karuteene?

Kui tunned, et süsteem töötab sinu vastu, vaatad veidi Facebookis ringi, loed paari lugu, mis sulle meeldib ja liitud mõne grupiga, hakkad tundma ihaldusväärset kuuluvustunnet. Keegi jagab sulle mõnda artiklit, mis võib olla puhas vale, aga sa oled talle tänulik, sest ta aitas sul jõuda uue teadmiseni. Ajakirjanikud ütlevad seevastu kantslist, et sa pead midagi lugema või vaatama. Me peaksime suhtlema oma auditooriumiga palju rohkem.

Meil võib olla raadio ja televisioon, tekstid ja graafikud, kuid inimestel puudub võimalus anda sellele vahetut tagasisidet ja midagi ise avastada. Me pole harjunud oma ajakirjanduslikke tooteid sel viisil levitama, kuid olen veendunud, et see on osa tulevikust.

Ma ei ütle, et VRT-l läheb selles vallas ülihästi, kuid meil on vähemalt kaks inimest, kes meie enda Facebooki lehel sisu modereerivad ja inimestega vahetult suhtlevad. Ajakirjanik võib kirjutada koroonast suurepärase artikli, kuid selle all olevad kommentaarid on täis valeinfot. Miks me sellega lepime? Nende inimestega tuleb suhelda.

Muutsime seega modereerimisreegleid karmimaks. Kui me ei suuda inimese väite paikapidavust kontrollida, blokeerime kommentaari ära. Kui inimene üritab sama väitega korduvalt löögile pääseda, blokeerime ta enda ära. Samas üritame olla konstruktiivsemad, jagame artikleid, täname tagasiside eest jne. Üldiselt näitame aga, et keegi on kodus. Inimestele on oluline, et keegi kuulab neid ja märkab nende olemasolu.

Selle tulemusena on meil vähem mürgiseid kommentaare ja valeinfot, kuid mul on ka tunne, et kommentaarium on muutunud selle tulemusel meeldivamaks kohaks. See mõjub brändile hästi. Võib-olla on meil ühel hetkel selle tulemusel kogukond, mis ajakirjanikke kaitseb. Jah, selle tulemuseni jõudmine nõuab aega ja raha, kuid on seda väärt.

Ja lõpuks, näeme tänapäeval eriti noorema põlvkonna puhul üha sagedamini, kuidas artiklis arvamus ja faktid segunevad. On üks asi, kui nad selle pärast New York Times'is või BBC-s tööd ei saa, kuid kuidas mõjub see ajakirjanduse tervisele tervikuna? Kasvõi kliimamuutust vaadates on nende isiklik mure mõistetav, kuid Prantsuse revolutsiooni aegse avaldamiskultuuri juurde naasmine ei tundu pikas plaanis kuigi jätkusuutlik.

See on ainult minu arvamus, kuid sellise lähenemise jaoks on alati turgu. Minu vaade sellele on aga üsna klassikaline. Ajakirjaniku peamine eesmärk on edastada usaldusväärset infot ja ta ei pea mitte millegi eest võitlusse asuma. Meie ülesanne pole ühiskonda muuta, vaid seda teavitada. Kui info on hea, muudab ühiskond end sellest tekkiva surve tõttu ise.

Meie roll pole tegutseda, vaid informeerida ja ühiskonda selle kaudu inspireerida. Mis suunas ühiskond selle mõjul täpselt liigub, pole enam meie asi.