Avalikud rünnakud ajakirjanike pihta on üldiselt haruldased. Tihedamad on isiklikud rünnakud, mis tungivad ajakirjaniku erasfääri. Nii avalikud kui ka privaatsed, isiklikumad rünnakud võivad viisa alateadliku enesetsensuurini, märgivad Tartu Ülikooli ajakirjandusteadurid Signe Ivask ja Marju Himma-Kadakas.

Raske koroona-aasta

Autorid analüüsisid 156 meediakriitilist teksti, milles kajastati Eesti ajakirjanike vastu suunatuid rünnakuid. Need tulemused ühendati ajakirjanduse rollide analüüsiga uudistes ja ajakirjanike küsitlusega. Hiljem täiendati neid ka ajakirjanike intervjuudega.

Autorid märgivad, et 2020. aasta oli Balti riikide ajakirjanike jaoks raske – sel ajal tugevnes kõigis kolmes riigis poliitiline surve ajakirjandusele. Uurimistöös seisab, et Jüri Ratase teise valitsuse ajal pinged võimu ja ajakirjanduse vahel teravnesid eriti.

"Poliitikud ähvardasid EKRE ja ministrite kriitilise kajastamise tõttu mitmel korral konkreetseid ajakirjanikke vaigistada ja Eesti Rahvusringhäälingu rahastamist vähendada. Lisaks jõustus ja aktiivselt kasutati karistusseadustiku muudatus, mis lubas kohtutel keelata ajakirjanikel kohtuasju kajastamist," kirjutavad uuringu autorid. Praegu märgivad nad, et needsamad põhjused mõjutasid ka Eesti langemist pressivabaduse indeksi pingereas.

Uurijate meediakriitiliste tekstide analüüs näitab, et ajakirjanikele viidati isiklikult seitsmel protsendis kõikidest artiklitest. Tekstidest 15 protsendis mainiti ajakirjaniku nime või meediaväljaannet. Rohkem kui pooled rünnakuid käsitlenud artiklitest mainisid meediamaja nime või sihtisid ajakirjandust üldiselt. Seega esines meediakriitilistes tekstides kõige rängemaid rünnakuid ajakirjanikele isiku pihta suhteliselt harva. Enamik ajakirjandusevastaseid rünnakuid olid pigem üldised.

Kuigi ajakirjanikevastased rünnakud pole tihtipeale isiklikud, näitab analüüs siiski, et ajakirjanduse ründamisviisid on mitmekesised ja suunatud ajakirjanduse kui institutsiooni õõnestamisele.

"Sellest saab järeldada, et alati pole enesetsensuuri esilekutsumiseks vaja rünnata ajakirjanikku isiklikult, piisab ka avalikkusele suunatud ründava tooniga tekstidest meediamaja või ajakirjanduse institutsiooni vastu. See teadmine näitab, et ka Eesti ajakirjandus, mis pressivabaduse indeksis on silmapaistval kohal, on siiski väga haavatav rünnakutele," selgitas Himma-Kadakas.

Enesetsensuur kui kaitsevahend

Kui varasemad uuringud on näidanud, et ajakirjanikke viivad enesetsensuurini avalikud rünnakud, siis Ivask ja Himma-Kadakas leidsid, et privaatsed rünnakud ajakirjaniku suunas on sagedasem enesetsensuuri põhjus. Ajakirjanikud ei taju aga põhjus-tagajärg seost – nad ei saa aru, et just rünnakud põhjustavad enesetsensuuri.

"See leid on iseäranis oluline, kuna viimastel aastatel on sagenenud otseselt ajakirjanike vastu suunatud vaigistuskaebused, kus hagetakse otse ajakirjanikke, eesmärgiga takistada neid lugusid avaldamast. Samamoodi rünnatakse ajakirjanike järjest enam sotsiaalmeedias. Kõik taolised rünnakud viivad enesetsensuurini," rääkis Himma-Kadakas.

Kogemused enesetsensuuriga jagasid autorid kahte rühma. Ühes rühmas olid kogemused, mida ajakirjanikud ise tunnustavad. Teise rühma liigitusid kogemused, mida ajakirjanikud ei pea enesetsensuuriks, kuid millel on vastavalt teoreetilistele seisukohtadele olemas enesetsensuuri tunnuseid. Viimast nähtust nimetatakse tajumatuks enesetsensuuriks

Samuti leidsid autorid, et olemas võib olla ka peidetud enesetsensuur – tegevused, mida ajakirjanikud enda tsenseerimiseks teevad, aga mida ei soovita tunnistada ei uurijatele ega töökaaslastele.

"Nagu meie uuring näitas, ei pruugi ajakirjanikud isegi teadvustada, et piiravad nende rünnakute mõjul oma tööd. See on aga tervikuna probleem meie ajakirjandusele," ütles Himma-Kadakas.

Tajumatu enesetsensuuri tekkel mängib rolli ka see, et sõnal tsensuur on ajakirjandusmaastikul ja üldiselt ühiskonnaski tugev negatiivne kuvand, millega ajakirjanikud ennast siduda ei soovi. Negatiivne kuvand tuleneb suuresti nõukogude ajast, mil tsensuur lokkas ning tähendas kõikide vabade mõtete piiramist.

"Üsna sageli märkan, et kui ajakirjanduses räägitakse toimetuslikest otsustest midagi mitte avaldada või korrigeerida juba avaldatud informatsiooni, siis on tegu tsensuuriga, kuid tegelikult kasutatakse lihtsalt vale mõistet."

Näiteks võib tuua hiljutise "Rahva oma kaitse" juhtumi, kus toimetuses otsustati kordussaadet 15 minuti jagu kärpida, kuna otse-eetris kõlanu oli ebatsensuurne. Ühismeedias kommenteeriti seda korduvalt sõnaga tsensuur, ehkki tegu oli selgelt enesetsensuuri ehk toimetaja otsusega. "Kas tegu oli teadvustatud või tajumatu enesetsensuuriga, oleks selle juhtumi puhul huvitav uurida. Esmalt tuleks küsida, millise surve tõttu selline otsus tehti," arutles Himma-Kadakas.

Uuringu tegijad leidsid, et ajakirjanike puhul on olemas seos enesetsensuuri ja tööga seotud turvatunde ja heaolu vahel. Nimelt tõid autorid välja, et enesetsensuuri kasutavad ajakirjanikud oma töös enda kaitsmiseks, sest tunnevad, et rünnakute puhul ei saa nad toimetusest piisavalt tuge. Samuti leidsid autorid, et ajakirjanike enesetsensuur on mõjutanud nende töökvaliteeti ning seetõttu väldivad ajakirjanikud kriitilisemaid lugusid, mis võivad kaasa tuua rünnakuid.

Autorid leiavad, et oluline on tegeleda ajakirjanike teadlikkusega enesetsensuuri ja tsensuuri erinevusest. Samuti on oluline toetada reportereid ja toimetajaid, et nad märkaksid, kus surveavaldamine hakkab mõjutama nende ajakirjanduslikke otsuseid.

Teadusartikkel ilmus ajakirjas Central European Journal of Communication.