Marju Himma-Kadakas
Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur

Sõda Ukrainas

Sõja alguspäevil leidsid toimetused end olukorrast, kus pidev infovoog vajas vahendamist ja eriti hoolikalt kaalumist. Kuna Eesti ajakirjandusel puudub kogemus nii lähedalt sõda kajastada, tekkis olukordi, kus lähtuti rahuaja ehk normaaltingimuste kriteeriumidest ning asuti otsima n-ö tasakaalustatust. Sõjaolukorra (või praeguse sõjaga väga lähedalt seotud olukorra) kommunikatsioonis, sh ajakirjanduse tööpraktikas aga ei kehti must-valgelt samad põhimõtted tasakaalustatusele. Teisisõnu, otsida näiteks Ukraina kui selles olukorras meie liitlase infole tasakaalustavat infot Venemaa (propaganda)kanalitest ei olnud väga mõistlik.

See ei tähenda, et ajakirjandus muutuks sõjaolukorras oma riigi propagandamasinaks. Pigem tähendab see, et oluliselt tõsisemalt tuleb kaaluda avaldatava informatsiooni mõju ühiskonnale ja valida kordades hoolikamalt allikaid. Seda kunstlikku tasakaalu otsimist esines Eestis siiski väga vähe. Samas näeme, et Lääne-Euroopa ajakirjandusruumis esineb jätkuvalt seda "tasakaalustamise" praktikat, kus Ukraina infot või seisukohti püütakse tasakaalustada Venemaa riigi juhitud infovooga.

Eesti ajakirjandusväljaannete suur tugevus, sh selle tasakaalukoha leidmiseks, oli võimalus saata kohapeale korrespondente, kes kajastasid elu ja tegelikkust sõjapiirkondades – oma silm ja oma usaldusväärsed ajakirjanikud on auditooriumile kahtlemata parem tasakaalupunkt kui mistahes riigi suunatud infovoog.

Elektrihinnad ja inflatsioon

Üha kasvav hinnasurve, olgu see elektrile või mistahes muudele kaupadele ja teenustele, on ühiskonnale raske. Sel ajal oleks ajakirjandusel roll pakkuda konstruktiivset ja samas võimukriitilist kajastust. Elektrihindade kasvu teemas keerlesid kajastused sageli selle ümber, millal on börsihind kallis, vähem oli selgitust, kuidas ja miks see hind kujuneb.

Positiivne oli see, et kajastustega kaasnes siiski vähesel määral ka näpunäiteid kokkuhoiuks. Samas avaliku surve kaudu jõudis valitsus universaalteenuseni, mille puhul võinuks ajakirjandus olla kriitilisem ja analüüsivam. Avaliku surve tõttu kujundas riik pigem lahenduse, mis enne valimisi on poliitikutele soodne, kuid pikas perspektiivis ei lahenda olukorda.

Kriitilisemalt võinuks läbi valgustada maksumaksja raha kasutust, alternatiivseid lahendusi nii üksikisiku kui ka riigi tasandil. Sama oluline olnuks analüüsida hinnakasvu, pakkuda võrdlusi teiste riikide ja üksikisiku tasandil toimetulekuga. Siin on ajakirjandusel võimalus olla inimeste jaoks päriselt kasulik, eriti ajal, mil meediaorganisatsioonid jooksevad võidu inimeste tähelepanu peale.

Haavatavate gruppide ja delikaatsete teemade kajastamine

Jätsin selle nimelt viimaseks. Teadagi tõstatus teema Marko Mihkelsoni pildiskandaaliga. Siin käitus ebaprofessionaalselt üks meediamaja, mis otsustas avaldada info, mille tõttu tehti kahju lastele kui kõige kaitsetumale grupile. Põhjendused, millega seda tehti. ei olnud pädevad selles argumentatsioonis, mille see meediaorganisatsioon tõi. Kuigi peamine eksija oli üks meediaorganisatsioon, sai pihta kogu ajakirjandus.

Positiivsena tõi see suure avaliku arutelu alla väga tundliku teema, mis puudutab avaliku elu tegelaste laste kahjusaamist oma vanemate tõttu. Mul on hea meel, et teised ajakirjandusorganisatsioonid pidasid enda sees maha väga tõsised arutelud ning algse paljastusega ei joostud ummisjalu kaasa, vaid algatati sisuline arutelu eetiliste ja moraalsete valikute üle.

Ebaproportsionaalselt suureks aetud teema võimaldas muidugi poliitprofiiti lõigata erinevatel poliitikutel ja seda võinuksid ajakirjandusväljaanded rohkem ohjes hoida. Tervikuna aga väga oluline õppetund, mis paraku tuli suurte kahjudega kõige kaitsetumate suhtes.

Signe Ivask
Tartu Ülikooli ja Masaryki Ülikooli ajakirjandusuurija

Aasta alguses läks kulutulena levima uudis, et lahkunud on kuulus ja armastatud näitleja. Kuna tegu oli nooremapoolse inimesega, olid inimesed mõistagi šokeeritud. Selgus üsna ruttu, et näitleja on elus ja terve, aga et lahkunud on teine, kultuurivaldkonnas armastatud ja oluline inimene. Ajakirjanik oli kaks inimest omavahel segamini ajanud.* Seda uudist jagasid teisedki väljaanded, oluline on aga nentida, et mitte kõik. Osal jäi see uudis toimetusse kinni. Sellegipoolest, kuidas see juhtuda sai?

Vigu tuleb ajakirjanike töös ikka ette: eksitakse nimede õigekirjaga, inimeste eluloos aetakse sassi, kus linnas keegi täpsemalt õppis, kus elas, ja nii edasi.

Ma ei ole kohanud uurija (ega ajakirjanikuna) ühtegi ajakirjanikku, kes oleks õnnelik tehtud vigade üle või kes otsiks võimalust, et teha vigu. Enamik ajakirjanikke hindavad täpsust ega eksi meelega, aga ka pedantsematel tuleb seda ette. Kui ajalehe või -kirja puhul on võimalus, et äkki toimetaja püüab mingisuguse eksimuse enne trükki kinni, siis veebis puudub tihtilugu avaldaja ja avaldamise vahel eraldiseisev toimetaja või toimetamisfaas. Reporter on tihti nii kirjutaja, toimetaja kui ka uudise avaldaja. Nii ilmselt ka selle uudisega juhtus, kus kaks inimest olid omavahel ära vahetatud.

Mitmed ajakirjanikud minu tutvusringkonnas olid jahmunud ja soovisid teemat arutada. Sealjuures eetika poole pealt, et kuidas sellele uudisele pärast juhtunut läheneda. Tuleks ikkagi edasi kajastada, aga kuidas nüüd ometigi? Siin on mitu dimensiooni, mis hakkavad omavahel võitlema.

Puhtalt meediamajanduslikult vaadates on halb valik jätta kajastamata, sest suure tõenäosusega kajastab keegi teine ikka ning saab inimeste tähelepanu. See on see, mille eest kõik võitlevad. Ajakirjanikud aga ütlesid, et ei taha lähedastele veel kannatusi tekitada, samas on selge, et auditoorium tunneb huvi. See tähendab ühtlasi, et keegi teine nagunii jätkab teema kajastamist, aga ehk teeb seda eetiliselt vastuoluliselt?

Mitmed ajakirjanikud tundsid end olevat nende ja paljude teiste kaalutluste vahel lõksus. Vaja oli ka näidata, et ajakirjandus kui institutsioon on siiski usaldusväärne; tunnistatakse vigu, aga need ka parandatakse.

Veebis on eriti valuliselt tunda kommunikatsiooni põhitõde: vale levib kulutulena, tõde longib siis teosammul järele. Suurenumbrilise auditooriumini jõudmine võtab internetis väga vähe aega, sest konfliktne või erakordne info levib viiruslikult kiirelt. Näiteks jagavad sotsiaalmeedia kasutajad informatsiooni teistele edasi. Sellest loogikast lähtuvalt peaks veebiajakirjandus olema täpsemast täpsem, korrektsemast korrektsem.

Veebiajakirjandusest rääkides tuuakse välja sõna "kohesus" ehk veeb võimaldab operatiivselt väga kiiresti saata välja informatsiooni. See aga ei tähenda, et kohesus peaks välistama täpsuse, seda eriti ajastul, kui meie inforuumi rünnatakse ja väga palju leidub müra, mille sisse kaob ära ka eluliselt oluline informatsioon.

Õppetund seega nii ajakirjanikele kui ka auditooriumile: üheksa korda kontrolli, seejärel usalda. Vaata, kes on informatsiooni allikas, on ta ekspert? Miks sa teda usaldama peaks? Millisele allikatele ta viitab? On need usaldusväärsed? Ja kuidas sa saaksid informatsiooni tõesust veel kontrollida?

Veebiajakirjandus on väga paljudele auditooriumiliikmetele ainuke ajakirjandusliku informatsiooni hankimise koht, seega ei tohi ajakirjanikud oma praktikate kvaliteedis kuidagi järele anda. Uudise alus on fakt. Nagu Sõnaveeb väga ilusasti ütleb: fakt on see, mis tõesti on toimunud või eksisteerinud, mis tõesti toimub või eksisteerib. Seega, fakt ei ole midagi, mis on vale või mis võib-olla juhtus. Fakt on fakt ning on uudise alus.

* - Võib-olla mõjub häirivalt, et jätan nimed välja, aga seda mitmel põhjusel. Esiteks, et vältida võimalust, et läheb uuesti levima valeinformatsioon; teiseks, et vältida haigettegemist peredele ja sõpradele.