Covid-19 pandeemia alguses 2020. aasta kevadel hoidsid inimesed doomscrolling'u ehk pideva halbade uudiste lugemisega kätt sündmuste arengul pulsil. Meediamajad ja andmeentusiastid jõudsid mõne kuuga erinevate süsteemsete graafikute ja joonisteni. Rootsis elava Malmö Ülikooli professori Pille Pruulmann-Vengerfeldti sõnul jäid talle sel ajal silma huvitavad erinevused Eesti ja Rootsi meedia vahel.

"Mida üldse raporteeriti ja toonitati? Kus olid esil surmad ja kus nakatumised?" sedastab ta toona tekkinud küsimusi. Koos Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teaduri Marju Himma ja ajakirjandussotsioloogia teaduri Signe Ivaskiga otsiski ta neile uues uuringus vastust.

Uurijakolmik kogus 2020. aasta mais, septembris ja aasta lõpus materjali Eesti, Rootsi, Norra ja Ühendkuningriigi avalik-õiguslikust meediast ning rahvusvaheliste ja kohalike andmeaktivistide veebilehtedelt. Kõigi nende Covid-19 teemaliste andmevisualiseeringute analüüsi põhjal pakuvad nad nüüd välja kaalutluskohad, mida edaspidi pikalt kestvaid sündmusi ja protsesse visuaalselt kajastades arvestada.

Teeseldud teadmiste müras

"Valitses andmete üleküllus ja samal ajal andmete puudus. Kogu aeg pidi midagi pildi peal näitama, samas midagi jäeti näitamata," meenutab Pille Pruulmann-Vengerfeldt pandeemia esimesi kuid. Teadmatust pidevalt uute andmetega täites teeseldi tema sõnul teadmist. "Ühest küljest on see hea, sest sina kontrollid narratiivi, aga teisest küljest täidad sa infovaakumit müraga, mis ei aita kedagi edasi," ütleb ta.

Samuti tõusis Rootsi ja Eesti meedia võrdluses esile kiire hukkamõist ja lakkamatu võrdlus teiste riikidega. "Mis kogu pandeemia algusaja mulle hästi raskeks tegi, oli lugeda kogu aeg Eesti meediast, kui kohutavalt halvasti rootslased kõike teevad," meenutab Pruulmann-Vengerfeldt. Professori sõnul oli selline kajastus tema jaoks eriti kummastav, sest näiteks tema koduülikool suleti varakult.

Marju Himma sõnul märkas temagi esimese koroona-aasta visualiseeringute erinevates infokihtides küsitavusi. "Miks on just lineaarne graafik parem kui mõni teine versioon? Või kas inimene, kes tavaliselt andmetega kokku ei puutu, oskab neid üldse lugeda? Ja mida ta neist välja loeb? Lisaks, mida see muudab, kui esitada infot musta või punase värviga?" loetleb ta.

Signe Ivaskit huvitas aga eriti just ajakirjanduslik praktika visuaalide taga. Kuigi uues uuringus autorid otseselt ajakirjanike või visuaalide loojate otsuseid ei vaadanud, jõudsid nad nendeni kaudselt materjali ennast vaadates. "Vaatasime tagurpidi, et mis meil käes on, ja kuidas meie ise seda võtame, mida näeme ja mis sealt hakkab välja jooksma," seletab Ivask.

Kolm kaalutluskohta

Analüüsi tulemusel pakuvad uurijad välja kolm mõttekohta, mida toimetused ja andmeentusiastid edaspidi pikaajalist sündmust visuaalselt kajastades kohe alguses võiks läbi mõelda. Üks neist on Marju Himma sõnul andmete kvaliteedi küsimus. "Andmed peavad olema kvaliteetsed ja usaldusväärsed. Sa pead ka läbipaistvalt näitama, et need on usaldusväärsed, sest need tulevad sellest või tollest allikast," ütleb ta.

Teiseks soovitavad uuringu autorid arvestada visualiseeringu vastuvõtjaga – kas viimane oskab graafikut kasutada, milleks tal seda vaja on ja mida võib ta sellega valesti teha. "Kui näiteks kumulatiivset tüüpi graafikud paigutada loos mingisugusesse väära konteksti, on need hästi head paanikatekitajad, sest tulbad lähevad seal toredasti järsult üles," hoiatab Himma. Vales kontekstis aitavad graafikud tema sõnul tekitada nii valeinfot kui ka infomüra.

Kolmandaks soovitavad uurijad visuaali-loojatel läbi mõelda, kui kauaks neil alustatu ülalhoidmiseks ressurssi jätkuks. "Ma toon paralleeli Ukraina sõjaga, aga näiteks need aktivistid, kes meil teevad ülevaateid sõjast – millal nemad enam ei jaksa?" arutleb Himma. Teisisõnu on toimetuse valida, kas panustada aega pidevat käsitsi haldamist nõudvasse visuaali või muuta selle uuenemine võimalikult automaatseks. Omaette tasub mõelda ka visuaali paindlikkusele vastavalt vajadusele teistsugust sisu näidata.

"Kui kõik need riskid kohe alguses läbi kaaluda, on visualiseering tõenäoliselt ohutum, kvaliteetsem ja nii-öelda pikaajaliselt töötavam," märgib Himma. Covid-pandeemia oli tema sõnul aga lihtsalt üks juhtumiuuring – Ukraina sõda, inflatsioon ja üha kerkivad energiahinnad on suurepärased näited samamoodi pikale venivatest teemadest.

Õpetlikud komistuskivid

Viie andmestiku võrdluses olid riikide kajastused üksjagu erinevad. "Võrreldes Rootsiga oli ERR-i ja Ühendkuningriigi BBC kajastus vähem visuaalne. Infot jagati kirjutatud tekstina, kus vahepeal olid mõned pildid," meenutab Signe Ivask. Eesti materjalis tegid üdini visuaalipõhise kajastuse Koroonakaardi näol hoopis kohalikud andmeentusiastid.

Pruulmann-Vengerfeldti sõnul tekitab tagantjärele küsimusi esitatud andmete võrreldavus. Kuna riigid mõõtsid oma Covidi-näitajaid erinevalt, olid rahvusvahelised võrdlusgraafikud professori hinnangul kõige sisutühjemad. Seda eriti veel juhtudel, kus väljaanne pakkus lugejale interaktiivset võimalust ise oma tulpi järjestada. "Sealjuures peaks olema suurelt ja punaselt kirjas, et need riigid tegelikult ei ole võrreldavad. Samas, kas sellisel juhul üldse peakski pakkuma selliseid võrdlusi?" arutleb ta.

Marju Himma näeb võrreldamatute andmete juures laiemat küsimust andmete päritolust. "Näiteks Worldometer oli meilegi üllatus. Kui hakata vaatama, siis mõnel tulbal on taga tõesti riiklik statistika, mõnel aga mingisuguse organisatsiooni Twitteri konto," võrdleb ta.

Ühest küljest peab ta oluliseks, et visuaal oleks vaatajale võimalikult lihtne kasutada ja mõista: "Kas inimesed mäletavad veel, mis on kumulatiivse ja lineaarse tabeli vahe näiteks?". Teisalt võib aga äärmiselt interaktiivne graafik kujutada endast tehnoloogilist lõksu. "Kui anname vaatajale portsu visualiseeritud andmeid ette, peame alati mõtlema sellele, et kui sinna satub inimene, kes mõtleb sellest välja vandenõuteooria, siis kas see on ikka hea mõte," arutleb Himma.

Uurijate sõnul oli ERR-i ja BBC ning norrakate NRK ja rootslaste SVT lähenemine erinev ka nii väikeses detailis, nagu graafikute värv. "NRK ja SVT tasuvad esiletõstmist, sest nad olid hästi rahulikud oma toonis ja andsid mõista, et tegemist on on lihtsalt andmetega, me ei külva paanikat ja on lugejale lihtsalt teadmiseks," seletab Himma. Pikaaegses kriisis pole paanikat külvata tema sõnul kunagi hea mõte.

"Norrakatel näiteks oli "Olukord on kontrolli all" sõnum palju rohkem esil, kui BBC-l ja ERR-il, kes andsid mõista, et "issand jumal, maailm kukub kohe kaela"," nõustub Pruulmann-Vengerfeldt. Ainsa uuritud riigina näitasid norrakad eraldi visualiseeringuga haiglate ülekoormust. Professori sõnul on see samm oluline, sest pakkus lisaks kriisiolukorra kirjeldusele ka võimalikku lahenduskäiku. "Sai näiteks näha, et mõned haiglad on koormuse mõttes punases, aga kõik tingimata mitte," seletab ta.

Professor osutab siiski, et teadlastena ei paku nad oma uuringuga ühte õiget vastust. "Loetlesime üles kaalutluskohad, aga millisele järeldusele igaüks ühe, teise või kolmanda kaalutluskoha pealt jõuab – meie ei tea," ütleb ta. Kui ka algusest peale kajastust toimetuse võimetele vastavaks saada ei õnnestu, soovitab ta ajakirjanikel hetkeks peatuda ja olukord lihtsalt uuesti üle hinnata.

Signe Ivaski sõnul on oluline toonitada ka ajakirjaniku vastutust. "Kui sa võtad ajakirjanikuna kusagilt mujalt andmeid, siis tegelikult nende andmete levitamise eest vastutad sina niisamuti," osutab ta.

Samuti soovitab ta vastutustundlik olla ka andmeid raamistades. Siin loevad jällegi nii kujutise värvid kui ka foon rahulike lahenduste ja paanika skaalal. "Andmeentusiastid jätsid hästi palju tõlgendamisruumi, aga ajakirjanduse puhul saab ehk rohkem soovitust edasi anda, mida vaataja võiks silmas pidada. Tahaks ju loota, et ajakirjanduse eesmärk on ikkagi üllas," ütleb Ivask.

Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Marju Himma ja Signe Ivask kirjutavad oma uuringust ajakirjas Mediální studia/Media Studies.