Teadvuse arvutisse laadimine võib luua igavese elu asemel uue inimese ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: halderman/Creative Commons

Tehnoloogia arenedes ei pruugi olla kaugel aeg, kus inimteadvuse saab laadida arvutisse. Paraku ei kindlusta miski, et emulatsioonina edasi elava isiku näol on tegu tõepoolest sama inimesega, nendib Eesti Kunstiakadeemia nooremteadur Oliver Laas.

Surm on paratamatu ja ettenägematu. Paratamatu, sest elusolenditema peame kõik ükskord surema. Ettenägematu, sest enamasti me ei tea, millal täpselt surm saabub. Surmahirmu leevendamiseks ning sureliku elule mõtte andmiseks on loodud nii religioone kui ka elufilosoofiaid. Edusammud aju kaardistamisel, aju-arvuti liideste loomisel, virtuaalreaalsuse suurenev tõetruudus ning kasvav arvutusvõimsus võivad tulevikus viia ühe hetkel veel spekulatiivse tehnoloogia realiseerumiseni, mis mitmete futuristide arvates võimaldaks eluea pikendamist või suisa surematust.

Täielik aju emulatsioon ehk teadvuse üleslaadimine on tehnoloogia aju orgaaniliste struktuuride arvuti abil taasloomiseks, et seeläbi aju vaimuseisundid – mälestused, oskused ja teised isiksusega seotud omadused – arvutisse üle kanda. Siinkohal on oluline eristada emulatsiooni simulatsioonist.

Simulatsioon on ühe süsteemi toimimise ligikaudne imiteerimine teise süsteemi poolt. Näiteks lennusimulaator imiteerib lennukiga lendamise seisukohalt olulisi protsesse, kuid jätab modelleerimata maapinnal paikenvate puude kasvamise.

Emulatsioon on ühe konkreetse süsteemi imiteerimine teise süsteemi poolt. Näiteks DOSBox on tarkvara, mis emuleerib DOS operatsioonsüsteemi ja võimaldab seeläbi vana tarkvara jooksutamist kaasaegsetel arvutitel. Aju simuleerimine on selle tüüpiliste funktsioonide imiteerimine tark- ja riistvara abil. Aju emuleerimine on ühe konkreetse orgaanilise aju kõigi isiksuse ja teadvuse seisukohalt asjakohaste omaduste imiteerimine tark- ja riistvara abil.

Inimaju on miljarditest neuronitest koosnev närvivõrk. Neuronid on omavahel ühendatud aksonite ja dendriitidega, mille vahelised sünapsid kannavad signaale edasi neurotransmitterite abil. Üks võimalik meetod aju täielikuks emuleerimiseks hõlmaks kolme etappi:

  1. Aju detailne skaneerimine: aju külmutatakse, lõigatakse õhukesteks viiludeks ning viilud skaneeritakse kõrge resolutsiooniga arvutisse, et täpselt kaardistada neuronitest, aksonitest ja dendriitidest koosneva närvivõrgu struktuur.
  2. Rekonstrueerimine: skaneeritud kujutiste põhjal rekonstrueeritakse aju neuronite võrgustiku kolmemõõtmeline struktuur.
  3. Rekonstruktsiooni käivitamine: rekonstrueeritud kolmemõõtmeline mudel käivitatakse piisavat võimsas arvutis ja tulemuseks oleks skaneeritud ajuga seotud isiksuse digitaalne reproduktsioon.

Inimaju on kohastunud eksisteerima füüsilises kehas. Seetõttu võib emuleeritud aju toimimiseks vajada kas virtuaalreaalsust, milles tal on tuttavas ruumilises keskkonnas viibiv simuleeritud keha või robotkeha, mis võimaldab tegelikus keskkonnas liikumist.

Sellele spekulatiivsele tehnoloogiale on nähtud mitmeid rakendusi. Näiteks võimaldaks see pikemaid ja astronautidele turvalisemaid mehitatud kosmoselende. Üleslaetud astronaudid vajaksid vähem varustust ning väldiksid mitmeid kosmilise taustkiirguse ja kaaluta olekuga seotud terviseriske.

Veel üheks võimalikuks rakenduseks oleks eluea pikendamine, sest teadvus saaks üleslaadimise korral bioloogilise keha surma üle elada. Kui üleslaetud teadvusest koopia teha, siis idee poolest saaks sama isik korraga kahes kohas viibida. Emuleeritud aju üha uuematesse arvutitesse ümbertõstmine võiks aga sisuliselt viia digitaalse surematuseni.

Täielik aju emuleerimine tõstatab mitmeid praktilisi ja filosoofilisi küsimusi. Praktilise poole pealt ei ole näiteks selge, kui detailselt peab aju skaneerima, et sellest töötav emulatsioon luua. Kas piisab neuronite ja nendevaheliste ühenduste emuleerimisest või tuleb emuleerida ka hormoonide ning väliskeskkonna mõju?

Filosoofilise poole pealt eeldab täielik aju emuleerimine, et teadvus on täielikult määratletud ajus asetleidvate füüsikaliste ja keemiliste protsesside poolt. Kui see peaks vääraks osutuma või me ei suuda kunagi täielikult seletada põhjuslikku seost aju- ja teadvuseseisundite vahel, siis on võimalik, et üleslaadimisel isiksus ei säili, sest emuleeritud aju ei ole teadvusel.

Kui mainitud raskused osutuvad ületatavaks, siis jääb ikkagi üks filosoofiline küsimus: mis tagab selle, et üleslaetud teadvus kuulub sellele samale isikule, kelle aju emuleeritakse? Kui emuleerimisele eelnenud ajal elanud isik ei ole see sama, kes emulatsioonina edasi elab, siis üleslaadimisel ei pikendata kellegi eluiga, vaid asendatakse üks isik teisega.

Võib olla on filosoofiliselt muretu emuleerimise hinnaks loobumine ideest, et üleüldse on olemas mingisugune enesesarnane mina, mis läbi aja kestab.

Oliver Laas on õppinud kujutavat kunsti, kultuuriteooriat ja filosoofiat ning tegutseb ka kõigis nimetatud valdkondades. Tema teadustöö peamised suunad on metafüüsika, loogika, tehnoloogiafilosoofia, semiootika ja mängu-uuringud. Praegu töötab ta Eesti Kunstiakadeemias, Estonian Business School'is, Tallinna Ülikoolis ja Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor.

Oliver Laasi kommentaar "Novum" kõlab Vikerraadios reedeti kell 10.45 saates "Huvitaja".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: