Oliver Laas: kas robotid võiksid olla evolutsiooni järgmine etapp? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Miguel Bruna/Unsplash

Kuigi lihast ja luust kerede tehiselu vastu vahetamisel võib olla mitmeid eeliseid, ei pruugi olla selle lõpptulem inimestele sugugi mitte meelt mööda, leiab Eesti Kunstiakadeemia nooremteadur ja filosoof Oliver Laas.

Kõik algas umbes 13,8 miljardi aasta eest Suure Pauguga. Meie Päikesesüsteem kujunes välja umbes 4,5 miljardi aasta eest. Esimesed elusolendid tekkisid Päikesest kauguselt kolmandale planeedile umbes 3,8 miljardit aastat tagasi. Suured organismid hakkasid mandritel ja vetes ringi liikuma umbes 600 miljonit aastat tagasi. Inimlased, meie kaugeimad esivanemad, eraldusid teistest liikidest umbes 2,5 miljoni aasta eest. Meie liik, Homo sapiens, kujunes välja umbes 200 000 kuni 300 000 aastat tagasi.

Kõik selle pika aja jooksul elanud ja hetkel elavad loomulikud liigid on loodusliku valiku ja geenitriivi poolt põhjustatud evolutsiooni saadused. Kui inimliik ennast ära ei hävita või mõne katastroofi tõttu välja ei sure, siis milliseks võiksid kujuneda meie evolutsioonilised järglased? Mõningad futuristid on väitnud, et nendeks saavad olema robotid ja teised tehislikud olendid.

Homo sapiens on teiste liikidega võrreldes nüüdseks biosfääris niivõrd mõjukaks kujunenud, et mõningad teadlased on hakanud praegust geoloogilist perioodi nimetama antropotseeniks. Teekond selle domineeriva positsioonini toetub mitmele revolutsioonilisele muutusele meie algselt küttide ja korilastena elanud eellaste eluviisides.

Näiteks neoliitiline revolutsioon, mis tõi endaga kaasa põllumajanduse leviku, varasemast paiksema eluviisi, muutused toitumises ja tänu kasvavatele toiduvarudele nii populatsiooni kasvu kui ka klassideks kihistunud ühiskondade ning riikide tekke.

Tööstusrevolutsiooni tagajärjeks on masstootmine, süvenev sõltuvus masinatest ja mitmel pool maailmas eksponentsiaalselt kasvav populatsioon.

Informatsioonirevolutsioon, mille eeltingimusteks olid kirja ja trüki leiutamine, on hüppeliselt kasvatanud loodava informatsiooni hulka, kiirendanud selle levikut, ja tekitanud olukorra, kus teadmistel on toorainete ning tootmisvahendite kõrval üha kasvav majanduslik väärtus, sest nende abil on võimalik ümber vormida nii inimest ennast kui ka tema elukeskkonda.

Tänu neile muutustele on loodusliku valiku ja geenitriivi kõrval kultuur kujunemas üheks evolutsiooni suunavaks teguriks. Pikemas perspektiivis võib teaduslike teadmiste ja tehnoloogilise võimekuse kasv tekitada olukorra, kus meie liik saaks soovi korral sihipäraselt iseenda evolutsiooni suunata.

Hans Moravec on väitnud, et sellises olukorras peaks inimkond bioloogilise elu parendamise asemel panustama tehiselu loomisse. Selleks on mitmeid põhjuseid. Esiteks, kõrgtehnoloogiline ja automatiseeritud ühiskond jääb suurema tõenäosusega ellu, sest suudab paremini oma keskkonnas leiduvaid ressursse ära kasutada ning võimalike katastroofiliste kriisiolukordadega toime tulla.

Teiseks, robotite abil teiste planeetide koloniseerimine on odavam ja hõlpsam, sest pikad kosmoselennud ning keerulistes keskkondlikes tingimustes töötamine on neile inimestega võrreldes kergem.

Kolmandaks, robotid võimaldaksid meile teatud tüüpi surematust, sest nad on meist vastupidavamad, pikaealisemad ning neid saab kahjustuste korral parandada või uutega asendada. Erinevalt bioloogilisest kehast ei hävineks robotisse üles laetud teadvus või täielikult emuleeritud aju roboti hävinemisel, vaid selle saaks lihtsalt uude robotisse paigutada. Teine variant oleks emuleeritud ajude hoidmine piisavalt võimsas ja tõetruus virtuaalreaalsuses, mille käigushoidmise eest vastutaksid autonoomsed robotid.

Neljandaks, õppimisvõimelised ja järk-järgult täiuslikumaid masinaid loovad robotid võiksid lõpuks jõuda superintellekti loomiseni. Sellises postbioloogilises tulevikus oleksid nii meie planeedi kui ka pikemas perspektiivis võib-olla ka terve universumi kõige intelligentsemateks olenditeks robotid, kelle primitiivseks eelkäijaks oli Homo sapiens.

Postbioloogilise tulevikustsenaariumi tõenäosus ja ihaldusväärsus sõltub aga mitmest küsitavast asjaolust. Esiteks peaks siiani paika pidanud Moore'i seadus – ennustus, et mikrokiipidel olevate transistorite arv kahekordistub iga kahe aasta järel – paika pidama ka tulevikus, et tagada piisava arvutusvõimsusega riistvara nii intelligentsete masinate loomiseks.

Praegu näib, et selleks tarvilik arvutusvõimsus veel puudub ning Moore'i seadus näitab viimastel aastatel aeglustumise märke. Aeg näitab, kas tegemist on püsiva trendi või ajutise nähtusega.

Teiseks, kui tuleviku robotite intelligentsus tuleb hoopis sellest, et neid juhivad täielikult emuleeritud ajud, siis ei ole selliste robotiteni jõudmine kindel, sest siiani ei ole selge, kas täielik aju emulatsioon on tehnoloogiliselt võimalik. Rääkimata sellest, kas see tagaks mingisuguse surematuse, sest pole kindel, et emuleerimisel isikuidentsus säiliks.

Lõpetuseks, kui postbioloogilise tuleviku poole püüdlemise peamiseks motivatsiooniks on surematus, siis ei pruugi see kuigi ihaldusväärne olla, sest on võimalik, et surematu elu oleks mõttetu ja igav.

Oliver Laasi kommentaar "Novum" kõlab Vikerraadios reedeti kell 10.45 saates "Huvitaja".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: