Üksildus on subjektiivselt kogetud teistega rahuldust pakkuvate suhete puudumine. Väidetavalt on tänapäeval üksildus võtmas epideemilisi mõõtmeid. Kuna üha laiemalt leviv üksildus kujutab endast ulatuslikku terviseriski, siis kas tulevikus võiksid üksildust leevendada robotid?

Üksildus on sotsiaalse valu ehk teistest isoleeritud olemise emotsionaalne väljendus. Krooniline üksildus suurendab dementsuse riski, nõrgestab immuunsüsteemi ning suurendab stressi. Kui üksilduse üha ulatuslikumat levikut kuulutavad uuringud paika peavad, siis on tegemist tõsise terviseriskiga. Kasvava üksilduse põhjustena on välja toodud nii individualismi kui ka sotsiaalmeediat. Võimalike lahenduste seast on siinkohal vast huvitavaim idee, et tulevikus võiksid meie üksildust leevendada sotsiaalsed robotid.

Sotsiaalne robot on autonoomne robot, mille peamiseks eesmärk on inimestega suhtlemine mingisuguse sotsiaalse rolli piires ja sellega seotud reeglite kohaselt. Üks tuntumaid hiljutisi näiteid on 2018. aastal turule tulnud Sony neljanda põlvkonna robotkoer AIBO. Tegemist on õppimis- ja suhtlemisvõimelise robotiga, mida saab omanik välja õpetada. enda äranägemise järgi.

Sotsiaalseid roboteid on loodud ja kasutatud ka teraapilistel eesmärkidel. Näiteks robothüljes Paro töötati välja dementsete patsientide rahustamiseks, kuid seda on kasutatud ka erivajadustega laste raviotstarbelise mängukaaslasena.

Alates 1970. aastatest on välja töötatud ka ridamisi androide ehk inimeselaadseid sotsiaalseid roboteid. Üheks varasemaks näiteks oli kõndiv ja esemeid ühest kohast teise viiv WABOT-1. Märkimisväärne samm inimlaadsete androidide suunas astuti uue aastatuhande alguses, kui Osaka ülikool lõi koostöös Kokoro kompaniiga rea kõnelevaid ja hingavaid androide. Hetkel on ülemaailmselt kõige tuntum android tõenäoliselt Sophia. Sotsiaalsel robotil on enda väljendamiseks üle 50 näoilme, suudab inimestega lihtsaid vestlusi pidada. 2017. aastal sai sellest maailma esimene kodakondsuse saanud robot.

Ühte võimalikku sotsiaalsete robotite kasutamisega seotud tulevikutrendi arenenud maades võime hetkel näha vananeva elanikkonnaga Jaapanis, kus neid kasutatakse üha enam vanurite hooldamiseks. Lisaks erivajadustega laste ja vanurite aitamisele on juba aastaid spekuleeritud selle üle, et tulevikus hakkavad inimesesarnased või neist sisuliselt eristamatud androidid leevendama elukaaslaseta või kaaslasest eemal viibivate inimeste üksildust.

Enne inimeste romantilise armastuse objektideks saamist tuleb lahendada androidide puhul mitmed tehnilised väljakutsed. Näiteks peaksid neil olema inimesesarnased kehalised omadused (liikumine, hääl, välimus jne) selleks, et olla inimestele atraktiivsed ja ületada õõvaorg ehk ebatäiuslikult inimesesarnase roboti poolt tekitatud võõristus. Samuti peaks android mõistma loomulikku keelt, et seda inimestega suhtlemisel kasutada.

Veel üks oluline verstapost on õppimisvõime uutes olukordades toimetulemiseks, inimeste tundmaõppimiseks ja nende muutuvate soovidega kohanemiseks. Emotsionaalne intelligentsus inimeste emotsioonide mõistmiseks ja nendega suhtlemiseks näib sisuliselt möödapääsmatu.

Viimaks on vajalik ka sotsiaalne intelligentsus, et erinevates kontekstides ja rollides inimestele ootuspäraselt käituda. Lisaks nende ja teiste tehnoloogiliste väljakutsete lahendamisele eeldaks androidide armastamise normaliseerimine ka ühiskondlike hoiakute ja väärtuste muutumist.

Kui selliste androidide loomine peaks kunagi võimalikuks saama, võib nende laialdane levik endaga kaasa tuua ulatuslikke ühiskondlikke muutusi. Ühelt poolt võib see kahandada üksildust erinevates vanuserühmades nii meeste kui ka naiste seas, luua uusi teraapiavõimalusi ning lahendada prostitutsiooniga seotud probleeme, asendades selle justkui ohvriteta alternatiiviga.

Teisalt võib kõik see kaasa tuua senisest veelgi suurema naiste objektistamise ja nende kehade kaubastamise, kinnistada seksuaalset vägivalda soosivaid hoiakuid ning kahjulikke soostereotüüpe. Samuti ei ole selge, kas inimese ja androidi vaheline armastus saab olla sarnane inimestevahelisele armastusele.

Isegi kui inimesed on võimelised androide ligimestele sarnaselt armastama, siis ei pruugi see üksildust täielikult leevendada. Kui mööduv üksildus võib meid lühiajaliselt tabada igal pool ja krooniline üksildus võib kesta pikki aastaid, siis metafüüsiline üksildus tekib äratundmisest, et teiste olendite kogemused, tunded ja mõtted jäävad meile lõpuni ligipääsmatuks ning tundmatuks, sest meil on vahetu juurdepääs ainult iseenda teadvusele.

Kuna selline olukord näib olevat osa inimeseks olemisest, siis tõenäoliselt ei leevendaks seda ka kõige andunum android, sest ka tema hingeelu, kui tal midagi sellist peaks olema, jääks meile lõpuni ligipääsmatuks.

Oliver Laasi kommentaar "Novum" kõlab Vikerraadios reedeti kell 10.45 saates "Huvitaja".