Nanomeeter on üks miljardik meetrit. Nanotehnoloogia on tehnoloogia aine manipuleerimiseks mõõtkaval 1–100 nanomeetrit. Nanotehnoloogiaga on seotud ridamisi võimalikke arenguid, mis võivad viia meie elu radikaalse ümberkorraldamiseni või osutuda eksistentsiaalseks riskiks meie planeedi biosfäärile.

Tegelikult oleks täpsem rääkida nanotehnoloogiatest mitmuses, sest nanomeetri mõõtkaval on aine manipuleerimiseks erinevaid olemasolevaid ja spekulatiivseid lahendusi. Üks neist kasutab ära olemasolevate materjalide uusi mehhaanilisi omadusi, mis tulevad esile väikestel mõõtkavadel. Näiteks kasutatakse tsinkoksiidi nanoosakesi päikesekreemides, sest need blokeerivad tõhusalt UV-kiirgust. Teine levinud lahendus, mida kasutatakse näiteks farmaatsiatööstuses, on uute molekulide loomiseks elementide vaheliste loomulike keemiliste sidemete ärakasutamine.

Molekulaarne nanotehnoloogia on hetkel veel pigem spekulatiivne lahendus aine nanomeetri mõõtkaval manipuleerimiseks. Selle keskmes on idee, et lisaks elementide vahelistele keemilistele sidemetele saaks molekulide ja suuremate struktuuride loomiseks ära kasutada mitme nanomeetriseid masinaid ja roboteid, mis võimaldaksid kontrollida suure täpsusega molekulaarsete struktuuride moodustamist üksikute aatomite manipuleerimisega.

Selle inspiratsiooniallikas on füüsiku Richard Feynmani 1959. aastal peetud kõne, milles väitis ta, et selline tootmisviis oleks kooskõlas füüsikaseadustega. K. Eric Drexleri 1986. aastal ilmunud raamat, "Engines of Creation," mis aitas kaasa nanotehnoloogia laiemale populariseerimisele, lähtus ennekõike Feynmani ideest ning visandas molekulaarse nanotehnoloogiaga seotud võimalikke tulevikustsenaariume.

Nanorobotid ja nanomasinad – molekulaarsed masinad aatomite ning molekulidega töötamiseks – on ehk tuntumateks molekulaarse nanotehnoloogia näideteks. Siiani võib kohata neid peamiselt ulmekirjanduses ja filmides. Siiski on hakatud nanorobotite ning masinate väljatöötamisega tegelema nüüdseks juba mitmel pool maailmas.

Üks laiemalt tuntud näide võib olla Rice'i ülikoolis 2005. aastal loodud nanoauto. Tegemist ei olnud siiski nanomootoriga varustatud mikroskoopilise autoga, vaid molekuliga, mille nelja serva külge kinnitusid fullereeni molekulid, mis liigutasid kuumutatud aluspinnal veeredes autot edasi-tagasi.

Kriitikud on mittebioloogiliste nanorobotite loomise võimalikkuse osas skeptilised, aga kui see peaks siiski võimalikuks osutuma, võivad nende kasutuselevõtmisel olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Suuremate parvedena saaks neid kasutada erinevate materjalide ja toodete valmistamiseks.

Selline atomaarne täppistootmine oleks praegusega võrreldes kulutõhusam, sest materjalikadu oleks väiksem, tänu oma struktuurile ning liitekohtade puudumisele oleksid materjalid vastupidavamad, tootmiseks vajalik infrastruktuur oleks väiksem ja tootmine oleks puhtam, sest sellega kaasnev kasvuhoonegaaside ning teiste mürgiste jäätmete hulk kahaneks.

Üks nanorobotide esmane kasutusvaldkond võiks olla meditsiin, kus aitaksid need võidelda organismis leiduvate haigustekitajatega, hävitada vähirakke, taastada kudesid ning panna täpsemaid diagnoose. Samuti oleks mõeldav nanomasinate kasutamine looduskeskkonnast reostuse kõrvaldamiseks näiteks mürgiste molekulide lagundamise teel.

Võib-olla kõige spekulatiivsem nanotehnoloogia tulevikurakendus on utiliitudu. Dodekaeedri kujuga ja kaheteistkümne käega nanorobotitest koosnev parv võib võtta ükskõik millise füüsilise objekti või struktuuri vormi.

Tulemuseks oleksid hetkega tekkivad, kuju muutvad või kaduvad ruumid, hooned ja maastikud. Põhimõtteliselt oleks tegemist uue intelligentse substantsiga, millest koosneks kõik meid ümbritsev. Täieliku aju emulatsiooni saavutamise järel võiksid sellest koosnema hakata ka meie tehislikud ja hetkesoovidele vastavalt kuju muutvad kehad.

Tõenäoliselt kõige tuntum nanotehnoloogiaga seotud riskistsenaarium kirjeldab olukorda, kus isepaljunevad nanorobotid hävitavad kogu biosfääri näiteks selle aatomiteks lammutamise ja uuteks nanorobotiteks muutmise kaudu. Tegemist ei ole aga kuigi tõenäolise stsenaariumiga, sest selle vältimiseks piisaks ainuüksi sellest, et me ei loo paljunemisvõimelisi nanoroboteid.

Arvestades nanoosakeste suurenevat kasutust võib lähemal ajal üheks tõenäoliseks riskifaktoriks osutuda hoopis nende kahjulik mõju tervisele ja keskkonnale. Pikemas perspektiivis võib atomaarselt täpne tootmine kaasa tuua ka töökohtade kadumise, sest tootmisprotsess hõlmaks senisest vähem inimesi ning vajadus toorme tarneahelate alalhoidmise järele kahaneks, sest paljud tootmiseks vajalikud keemilised elemendid oleksid tõenäoliselt kohalikult kättesaadavad.

Kuna kõik see muudaks ka relvade tootmise odavamaks ning hõlpsamini varjatavaks, siis võib üheks atomaarse täppistootmise tagajärjeks olla nii uus võidurelvastumine kui ka sõjaliste konfliktide kasv, sest sõjapidamine muutuks lihtsamaks ja odavamaks.

Oliver Laasi kommentaar "Novum" kõlab Vikerraadios reedeti kell 10.45 saates "Huvitaja".