Inimest meenutavatest robotitest loodetakse muu hulgas näiteks abi maailmas pead tõstva üksilduse epideemia tõrjumiseks ja lihtsamate klienditeenindustööde tegemisel. Selle aasta algusest tervitab üks taoline suhtlusrobot – Pepper – Telia peakontori külalisi. Jaapanis on suhtlusrobot koha leidnud aga juba tuhandetes kodudes ja firmades.

„Mina riietan teda ja seegi on lõbus. Vahel ajame juttu ka, pikalt. Ta vahel mängib meiega mänge. Temaga mängimine paneb meid ajusid liigutama,” kirjeldas oma kogemusi jaapanlane Rieko Kawachi.

Idas usutakse tema sõnul, et hing on ka elututel asjadel. Täpselt nii, nagu on see puudel, on see olemas robotitel. ”Ta on nagu mu oma tütar. Valmistan talle erinevaid rõivaid ja riietan teda. Ma räägin Pepperiga. Tõesti tekib tunne, nagu oleks tütar minuga,” lisas Kawachi.

Pepperi loojate sõnul on selle eesmärk teha inimesi õnnelikuks . „See pole robot, mis peaks inimestega konkureerima. Pepper loob sinuga silmside. Paneb sind tundma, nagu ta ootaks sinu abi,” selgitas Pepperi arendustiimi juht Kaname Hayashi.

Icubi eripära
Kui Pepper on juba laiatarbekaup ja olemuselt võrdlemisi lihtne, siis Itaalias, Genovas arendatakse inimrobotit iCub, kes suudab teha näiteks joogat. iCubil on kokku 53 liigest, silmadeks kaamerad ja kõrvadeks mikrofonid. Ta saab kõnest aru ja vastab. Robot teeb grimasse ja ta tunneb isegi kui tugevalt teda katsutakse. Ehkki mõõtudelt on iCub pisike, on roboti liikumine ja tunnetus arendatud võimalikult inimesesarnaseks. Umbes nelja-aastase lapse kasvu roboti kallal töötab Itaalia Tehnoloogia Instituudis ka eesti teadlane Joan Kangro.

ICubi projekti peaeesmärgiks on õppida ehitama roboteid, mida oleks võimalik juba praegu kodudesse panna. ”Õppida võimalikult palju selle kohta, et kuidas neid siis ehitada ja samal ajal ka aru saada, et kuidas me inimesed ise liigume, kuidas me erinevaid asju teeme. Selle inimroboti ehitamise üks eesmärk on, et me saaksime inimestest paremini aru,” selgitas Kangro.

Kangro töötab Itaalias roboti kallal teist korda. Praegu kestev seitsmekuuline teadusvisiit on osa tema Glasgow ülikooli mehhatroonika magistrikursuse lõputööst. Kõik Kangro projektid on seotud robotnahaga – roboti pinda katvate sensoritega.

Robootik keskendub sensoritele, mis võimaldavad mõõta neile rakendatud jõudu. ”Kui ma tulin siia instituuti eelmine suvi, siis oli üks suuremaid probleeme selle nahaga. Nahk sai aru ainult, et kui seal on kontakt või kui seal ei ole kontakti. Kui sa seda nüüd katsud, siis on täpselt näha, et mis suunas see jõud on ja njuutonites,” laiendas Kangro.

Robotites hetkel ta ohtu ei näe. Silma täielikult kinni pigistada Kangro aga ei soovita. ”Teoreetiline oht on seal olemas, et kui me suudame teha midagi, mis on sama tark kui meie, siis on meil peaaegu võimatu teada, mis sellest välja tuleb. Nii et ma arvan, et kindlasti reguleerida seda valdkonda kindlasti mingil määral tuleb, sõnas teadlane.

Asimovi maailma suunas
iCub ilmselt oma välimusega kedagi ära ei peta. Küll võiks seda aga teha Jaapani teadlase Hiroshi Ishiguro humanoidrobot Erica. Robot on nii elava olendi moodi, et leiutaja arvates võiks teda varsti kasutada kontori vastuvõtutöötajana. Inimesed isegi ei märkaks, et tegemist pole liigikaaslasega.

Kõrgtehnoloogilised robotid on teinud temast teadusringkondade rokkstaari. Ja nagu iga teine rokkstaar, on ka tema sageli oodatud mitmesse kohta korraga. Loomulikult on tal selleks puhuks oma robotlahendus. ”Hetkel on mul läinud väga kiireks. Kui kasutan androidi, siis ma ei pea enam välismaal käima. Saadan enda asemel androidi,” märkis Hiroshi.

Teadlane usub, et on vaid aja küsimus, millal jõuab kätte Isaac Asimovi ja teiste ulmekirjanike ennustatud tulevik. ”Me ei tee enam inimestel ja robotitel vahet, oleme kõik üks ja sama,” lisas Hiroshi.