Kelly pole ei igasugusesse uude uskuv uljaspea ega hullude lugudega hirmutaja. Ta lihtsalt on jõudnud järeldusele, millega peab järgnevas elus arvestama. Ja kuna nendega peab arvestama, siis on ju tegemist möödapääsmatu olukorraga. Siit siis raamatu pealkiri.

Sisuliselt on möödapääsmatuks elu koos robotitega, kusjuures viimased hakkavad tegema inimeste tööd. Näiteks ähvardab tempokalt arendatavate autonoomsete robotsõidukite kasutuselevõtt võtta töö umbes viielt miljonilt USA autojuhilt. Paljude jaoks on see ennustus mäng sõnade ja emotsioonidega ja nad ei suhtu öeldusse kui ettevalmistumist motiveerivasse hoiatusse.

Sellega on Kevin Kelly arvestanud ja ta kirjeldab tänaste töötajata käitumises oodatavat seitsmeastmelist evolutsiooni. Esimeses etapis lohutab iga indiviid end väitega, et tema töö on selline, mida robot teha ei suuda. Lõppude lõpuks on tegemist kolme-nelja aastase lapse liikumisvõimele vastava masinaga.

Siia sobib majanduslehes The Wall Street Journal äsja avaldatud artikkel, milles käsitletakse kahe USA ja ühe Ühendkuningriigi ülikooli teadlaste analüüsi viimase 35 aasta jooksul USA tööjõuturul toimunud tööhõive muudatustest. Olulise arvamusliidri rollis majandusleht on seega teadlaste tähelepanekute kõlakojaks. Kõlavaks sõnumiks on uurimuse pealkiri: ''Kaduvad rutiinsed tööd: kes, kuidas ja miks?''.

Sellest leiab vastuväite neile, kes arvavad, et nende töö ei ole ohus. Nendeks on kõik, kelle töö sisaldab rutiine, nagu keevitajad, pangatellerid, müüjad jne. Arvatavalt hingab keegi kergendusega märgates, et loetelu viitab nn sinikraelisematele ametitele. Sellistele, milles peab suhteliselt palju tegema füüsilist tööd.

Paraku ei pääse autmatiseerimisest ka valgekraelised, rohkem büroos istuvad ja peaga infotööd tegevad palgasaajad. Näiteks võeti ühes Jaapani kindlustusfirmas alanud aasta jaanuarist tööle IBM-i arvuti Watson. Mälu- ja lauamängudes inimest võitnud arvuti hakkab tegema 34 kindlustusmaakleri tööd.

Arvuti ülesandeks on põhjalikult uurida kindlustusvõtjate taustaandmeid, haiguslugusid, ravimeetmeid ja muid kindlustusjuhtumiga seotud detaile ja arvestada kõigega, mida maailmas teada on. Seejärel teeb Watson koostööd alles jäänud kindlustustöötajatega juhtumi lõpule viimisel. Võrreldes Watsoni kasutusele võtu umbes 1,7 miljoni dollari suuruse kulu ja ca 128 000 dollari suuruse jooksva kuluga näeb ettevõte palgakulude kokkuhoiuna umbes 1,1 miljonit dollarit aastas.

Siit jõuame Kevin Kelly robotite saabumise omaksvõtmise teise faasi juurde. Selleks on osaline tunnistamine, et noh, jah, robot või tehisintellekti saabki osade minu ülesannetega hakkama. Aga... aga ta ei oska kõike, mida ma teen.

Natukene aega hiljem tõdeb sama inimene, kuidas robot saab hakkama kõigi tema töödega. Kuid lisab siis kergendunult, et see sindrinahk läheb nagunii pidevalt katki ja siis peab tema ikkagi töö ära tegema. Lisaks peab veel ka robotit parandama. Neljandas faasis jõuab temani äratundmine, et robot ei lähegi katki ja teeb rutiinseid töid väsimatu tarmukusega. Lohutuseks leiab inimene, et maailm muutub ja siis on ikkagi teda vaja, sest keegi peab õpetama robotile uusi rutiine.

Möödub natukene aega ja inimene ohkab, heakene küll! Robot võib minu vana töö endale võtta. See oligi nõme. Ja üleüldse polnud see inimesele sobilik töö. Siis saabub aeg, kui inimene kiidab oma uut tööd, kuna see on palju huvitavam ning makstakse paremini. Tegemist on eelviimase faasiga. Kõige viimane, seitsmes samm kirjeldab inimest, kes on veendunud, et robotid ei oska tema uut tööd teha.

Kelly paratamatu järeldusena peaksimegi laskma robotitel tööd ära teha. Pigem peaksime arutama, mida hakata peale vaba ajaga ning kes ja kuidas palka saab. Üheks võimaluseks on maksta kõigile universaalset põhipalka. Soome alustas äsja kaheaastast eksperimenti, milles makstakse 2000 töötule 560 eurot kuus isegi siis, kui nad leiavad endale töö. Eesmärgiks on näha, mis juhtub inimeste käitumisega tulevikus, kus töötus on ''möödapääsmatu''.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.