Robot ei ole inimene. Tal puudub suhe sünni ja surmaga. Tal ei ole sugulasi, tal puudub vanus, vastutus, õigus- ja teovõime ehk õiguse subjektiks olemise tunnused. See tähendab, et robot ei saa oma tegudega võtta endale õiguseid ja kohustusi. Samas on robot võimeline midagi looma, kedagi kahjustama jne. Järelikult on probleem olemas ja sisukas raport kiideti komitee poolt häältega 17-2 heaks. Raportist saab osa uute seaduste loomise raamistikust.

Aruanne algab Mary Shelley Frankensteini, keskaegse Praha rabi poolt loodud Golemi ja kirjanik Karel Capeki leiutatud sõnaga ''robot'', osutamaks inimkonna pikka aega kestnud kirele inimese sarnasusega intelligentsete masinate vastu. Kuna nüüd paistab fantaasiaetapp lõppevat ja inimkond seisab uue, reaalsete robotite ajastu lävel, võib varasemate lugude põhjal järeldada, et muutused saavad olema tõsised ja kõiki ning kõikehaaravad. Seetõttu on seadusandjad kohustatud analüüsima võimalikke õiguslikke tagajärgi.

Raportis lähtutakse lootusest, et Euroopa Liit võiks omada robotitega seotud õiguslike ja eetiliste põhimõtete kujundamisel olulist rolli, aga samas hoiatatakse kiusatuse eest asuda kiirustades seadusi vorpima. Kuigi ridade vahel võib tajuda pakilisust, sest tehnoloogia on arenenud mugandumisvõimest ja isegi arusaamadest kiiremini, soovitatakse kiirustada aeglaselt ja lähtuda Jean Monnet põhimõttest, et Euroopat ei tehta ühe korraga ega ka ühe ja ainsa plaani järgi, vaid see sünnib läbi saavutuste, mis rajanevad omakorda varasemalt sündinud solidaarsusele.

Järelikult peab igaüks iseenda jaoks robotite teema piisavalt selgeks mõtlema, et selles solidaarsuses osaleda või määratleda vähemalt piisava demokraatliku initsiatiivi tekkides enda positsioon. Näiteks küsimuses, kes või mis robot on. Kas tegemist võiks olla füüsilise või juriidilise isikuga? Lähituleviku robotid ei ole kellegi käes olevad lihtsakoelised tööriistad. Need oleksid keskkonnaga andmeid vahetavad ja seda tajuvate sensoritega varustatud iseseisvalt olukorda analüüsivad ning tegutsevad, kogemuste läbi õppivad ja olukordadega kohanevad füüsilised asjad.

Robotid võivad luua näiteks midagi väärtuslikku. Kellele see siis kuulub? Kas roboti omanikule? Kuid kui robot maha müüakse, kellele siis nimetatud hüve kuulub. Asenda hüve mõne pahandusega. Näiteks teeb robot kellelegi inimestest liiga, põhjustab talle materiaalset kahju. Kes vastutab? Kes hüvitab? Kas roboti omanik? Kas omanik võib öelda, et maailma tajus, seda analüüsis ja selle suhtes tegi otsuseid nutikas robot iseseisvalt? Järsku on süüdi hoopiski roboti valmistaja.

Järelikult peab kindlaks tegema, kuidas seostub halb tagajärg roboti valmistamise sündmustega. Kuna tegemist on õppiva ja kohaneva süsteemiga, sarnaneks olukord katsele süüdistada ema ja isa lapse kuritegudes. Paraku ei seostu vastutus geenide kaudu, vaid vale kasvatuse läbi. Järelikult tärkab vajadus käsitleda robotite vanust, kuni see saavutab nn täisealise teovõime. Mis või kes on nn ''täiskasvanud'' robot? Selline, mis on suuteline tegema rohkem tööd, looma rohkem väärtuseid ehk oleks rikkam kui inimene.

Samas kui inimene saaks halva sündides siirdada vastutuse robotile, peaks robot olema ka selle loodud hüve omanik ja robotile laienevad autoriõigused. Nagu ahvile, kes tegi endast pildi. Pealegi on lahendamata küsimus, kuidas seostatakse robot omanikuga? Kas robotid tuleks registreerida? Kas peaks looma Euroopat katva robotiregistri? Selles oleks arvel ka tarkvara versioonid jmt vastutusega seotud andmed. Tõenäoliselt peab roboti omanik või valmistaja võtma kohustusliku robotikindlustuse olukordadeks, kui keegi peab roboti pärast vastutama.

Kõike seda arvestades võib sündida õigusalane lahendus, milles omistatakse robotile iseseisva isiku staatus ja talle laieneksid inimõigused. Kui kahjustatakse aga ühe roboti õiguseid, kahjustatakse kõikide robotite õiguseid ja robotid hakkavad mässama.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.