Maailmas elab üksinda rohkem inimesi kui kunagi varem ajaloos. Näiteks Eestis moodustasid vaid ühest inimest koosnevad leibkonnad 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt tervest elanikkonnast pea viiendiku. Eluviis ei iseloomusta vaid pensioniealisi. Ligikaudu 65 000 elaniku vanus jäi 18– 39 aasta vahele. See ei pruugi tähendada ilmtingimata nappi suhtlust kaasinimestega või puudujääke sotsiaalses elus. Samas on üksi elamine paljude haiguste puhul oluliseks riskiteguriks.

Üksildustunne hakkab tervisele
Sotsiaalse isolatsiooni miinuspoolele viitavaid teadustöid on avaldatud järjepidevalt juba 1980. aastatest saadik. Kahjuliku mõju olemasolule ei viita vaid üksikud uuringud.

Brigham Youngi ülikooli psühholoog Julianne Holt-Lunstad võttis 2010. aastal ette 148 eelneva teemakohase töö järeldused. Kokku haarasid need pea 309 000 inimest. Tugeva sotsiaalvõrgustikuga inimeste tõenäosus sama ajavahemiku vältel surra oli võrreldes sotsiaalses eraldatuses elavate inimetega poole väiksem.

Teisisõnu – ajaks, mil suhtelises eraldatuses elavast inimesest on pooled surnud, on teises rühmas elus viis inimest rohkem. Võrreldava vahe tekitab päevas 15 sigareti suitsetamine ja rasvumisele viitav kehamassiindeks.

Sarnastele järeldustele jõudis psühholoog ka oma 2015. aastal ilmunud vaheanalüüsis. Aastatel 1980–2014 ilmunud 70 eelnevat uurimust hõlmanud uurimus näitas, et üksildustunne, sotsiaalne eraldatus ja üksi elamine kasvatas Põhja-Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Austraalias suremusriski 26–32 protsendi võrra. Võrdlusena on depressioonil ja ärevusel umbes viie protsendi võrra väiksem mõju.

Nooremate kui 65-aastaste seas oli üksildustunde põhjal ennustada suremusriski veelgi paremini. Seejuures polnud erilist vahet, kas inimene tundis ennast üksildasena või puutus igapäevaselt tõepoolest kokku võrdlemisi väheste inimestega.

"Teistega sotsiaalselt ühenduse pidamiseks peetakse laialdaselt inimeste alusvajaduseks. See on hädavajalik nii vaimseks heaoluks kui ka ellujäämiseks. /.../ On selged tõendid, et sotsiaalne isolatsioon ja üksildus kasvab märkimisväärselt enneaegset suremus ja riski suurus ületab mitmeid teisi olulisi tervisenäitajaid," nentis Holt-Lunstad hiljutisel USA psühholoogide seltsi kohtumisel. Sotsiaalne isoleeritus lapseeas seostus kõrgema südamehaiguste riskiga isegi 20 aastat hiljem.

Stressireaktsiooni kõrvalmõju
Pikaajalisem üksildustunne tekitab kehas stressireaktsiooni. Organism ujutatakse üle epinefriini ja kortisooli – teada-tuntud stressihormoonidega. Need kutsuvad esile muutused terves kehas. Muu hulgas kasvab organismi põletikulisus. See näib justkui valmistuvat võitluseks ohtlike haigustekitajatega.

Los Angeleses asuva California ülikooli geneetik Steven Cole peab seda sadade tuhandete aastate vältel tekkinud kohastumuste paratamatuks kõrvalnähuks. Savannis üksinda uitamine ja sotsiaalses perifeerias elamine ohtlik. Piltlikult oli võimalus ühegi kriimuta põõsastikus luurava lõvi või tiigri seljatamiseks pea võimatu. Hoopis tõenäolisemalt lõppes kohtumine bakteritele ideaalset kasvulava pakkuvate raskekujuliste haavadega.

Just seetõttu väheneb Cole'i hinnangul ka immuunsüsteemi võimekus tõrjuda viirusnakkusi. "Selle tööd reguleerida aitavad tüüp-I interferoonidena tuntud valgud teeksid bakterite elu lihtsamaks. Kuskil tuli teha kompromiss," selgitas geneetik. Bakteritest lähtuv oht näib antud juhul vahetum.

Sama algpõhjus võib lasuda ka üksildust tundvate inimeste lühema ja kergema une taga. Aju näib ootavat ootamatut rünnakut ajal, mil inimene on kõige haavatavam. Selle aasta mais ilmunud 2000 noort briti täiskasvanut hõlmanud tööst selgus, et üksildasemad inimesed tundsid end hommikul neljandiku võrra tõenäolisemalt väsinuna. Sama võis öelda keskendumisvõime kohta. Une killustumine seostub aga omakorda näiteks mitmete ainevahetushäiretega.

Kõigele lisaks seostub krooniline, kuid ja aastaid kestev stressiseisund kõrgema südamehaiguste riski, vererõhu ja kehakaalu tõusu ning keskendumisraskuste ja depressiooniga.

Möödapääsmatu evolutsiooniline pärand
Vajadus kaaslasi otsida ja üksildustunne näib olevat ajju lausa sisse kodeeritud. Nii palju saab öelda teiste inimestele sarnanevate sotsiaalsete elukate, hiirtega tehtud katsete põhjal. Selle esindamiseks on Massachussetsi tehnoloogiainstituudi neuroteadlase Gillian Matthewsi möödunud aastal ilmunud töö kohaselt olemas lausa omaette ajurakud. Sealsed neuronid hakkavad dopamiini – motivatsiooni tekitamises ja depressiooniravis tähtsat kemikaali – tootma vaid juhul, kui loomad on teistest eraldatud. Sellega kaasnevalt muutub ka loomade käitumine.

Hiirte üksildustunnet sai leevendada vaid vastavate ajurakkude kunstlikult vaiki sundimise või nende liigikaaslaste juurde paigutamisega. "Võib küll mängida mõttega, et üksildustunde leevendamiseks võiks pärssida sarnaselt inimeste ajurakkude tööd, kuid see sünnitaks pigem kahju kui kasu. Ebapiisava motivatsiooniga otsida sotsiaalset kontakti on seotud mitmed neuropsühhiaatrilised häired," märkis Matthews.

Tegu oleks põhjuse ravimise asemel kõige silmapaistvama sümptomi peitmisega. Sellele viitab ka Holt-Lunstadi tähelepanek, et inimeste suremusriski mõjutab nii reaalne kui ka tajutav üksildustunne. Teisisõnu tuleks seda näha häirekellana.

Sellele reageerimisega viivitamine võib olla vundamendiks allakäiguspiraalile. Pikemaajalisemat üksildustunnet seostatakse teiste eksimuste ja halva käitumise negatiivsemas valguses nägemisega, mis kasvatab võimalust enda teistest isoleerimiseks veelgi.

2010. aastal ilmunud ülevaateartikli kohaselt aitab sellest pääsemiseks kõige paremini sotsiaalsete oskuste parandamine ja täiendavate kohtumisvõimaluste loomine. Üksilduse epideemia ennetamisega peaks selles osas Holt-Lunstadi sõnul tegema algust aga juba koolis.