Kui samalaadne pilguheit oleks tehtud näiteks viisteist aastat tagasi, oleks meediakajastus tõenäoliselt rääkinud supiköögi ümbrusest, narkomaanidest ning mahajäetud hoonetest, kirjutab Tartu ülikooli inimgeograafia nooremteadur Ingmar Pastak.

Tekib küsimus, kas tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele on asendunud füüsilis-esteetiliste arengute kajastamisega?

Tallinna elanike sotsiaalruumiline jaotus aastal 2016.
Autor: Annika Väiko, Tartu ülikooli rände- ja linnauuringute keskus

Võimalik, kuid Põhja-Tallinn on üks kiiremini arenevaid linnaosasid Tallinnas ning kunagised säravad kontrastid nagu varahommikune sumin Säästumarketi ees hakkavad linnaosa üleüldises kiires arenguloos kiiresti tuhmuma.

Üks võimalus on Põhja-Tallinnas toimuvaid arenguid selgitada läbi gentrifikatsiooni. Mõiste pärineb 1960ndatel ja 1970ndatel suurlinnades nagu London või New York tehtud tähelepanekutel, kus teatud siselinna piirkondades täheldati senise vaesema elanikkonna asendumist jõukama elanikkonnaga (ingl. k gentry – aristokraat, aadel, jõukam isik).

Hoovikohvikud Kalamajas. Autor: Rene Suurkaev

Üks esimesi seletusi, mis peibutas mõnevõrra paremal elujärjel inimesi kolima arengus mahajäänud linnaossa, pärineb Neil Smithilt (1979), kes sidus selliste piirkondade atraktiivsuse kasvu kinnisvarahindadega.

Seletus seisnes selles, et kinnisvara hinnad olid kesklinnale lähedal asuvates (tööstus)linnaosades tunduvalt madalamad kui kesklinnas ja kaugemates piirkondades. Selline soodsam piirkond kesklinna vahetus läheduses on vägagi potentsiaalne kinnisvaraarenduseks ning nagu hiljemgi on kinnitust leidnud, tõmbab erinevate elustiilide järgijaid nagu boheemlasi ja hipisid (hipstereid), aga ka loominguliste elukutsete esindajaid, kellele meeldivad tööstusajastu atmosfäär ning taskukohased kinnisvarahinnad (Zukin, 1989).

Üks gentrifikatsiooni potentsiaalseid tagajärgi on seniste pikaajaliste ja madalama sissetulekuga elanike väljatõrjumine. Põhilise põhjusena, miks väljatõrjumine aset leiab, võib tuua välja kasvavaid kinnisvarahindasid ja kallinevat elu elades kõrvuti suurema sissetulekuga kodanikega (Atkinson, 2000), muutuvat kohalikku ettevõtlusmaastikku (Gonzalez ja Waley, 2013) ning sotsiaalset survet seoses elanikkonna vahetumisega (Marcuse, 1985).

Kui siiani võis tunda vähemalt mõningast sarnasust Põhja-Tallinnas toimuvaga nagu elanikkonna sisseränne alguses loovatelt elualadelt ning üha rohkem ka jõukamatest ühiskonna kihtidest, siis peame tõdema, et Põhja-Tallinnas toimuv ei ole tõenäoliselt lõpuni sarnane näiteks Londonis aset leidvaga. Seda kinnitab ka fakt, et kui sõnal gentrifikatsioon on Londoni elanike seas pigem negatiivne tähendus, siis Eestis seda negatiivsena ei tunnetata.

Gentrifikatsiooni ei pruugita siduda üksüheselt väljatõrjumisega seetõttu, et Tallinn erineb Londonist oluliselt ühe määrava teguri poolest, milleks on suur eraomandi osakaal.

Nimelt on Tallinnas umbes 87 protsenti elamispindadest nende eraisikutest omanike omanduses (Statistikaamet, 2017). Kui kujutame ette kinnisvarahindade tõusu Põhja-Tallinnas, siis tajuvad seda korteri üürijad kindlasti rohkem kui omanikud. Omanike jaoks pigem korteri väärtus kasvab, üürilised peavad aga kasvavate üürihindadega rinda pistma.

Seda kinnitab ka minu nelja aasta jooksul tehtud uurimustöö Põhja-Tallinnas, kus isegi madalama sissetulekuga elanikkonna kihid otsesest füüsilist väljatõrjumist ei tunneta ning kirjeldavad toimuvaid linnaruumilisi muutuseid pigem positiivsena.

Pelgulinna päevad 2017. Autor: Anna Aurelia Minev

Asjaolu, et pikaajalised Põhja-Tallinna elanikud ning (endised) tööstustöölised leiavad toimuvad muutused elanikkonnas, kohalikus ettevõtluses ning avalikus ruumis pigem positiivset laadi olevat, ei peaks meid aga rahulikuks jätma.

Nii mõnedki uurimused (Davidson, 2009; Paton, 2012; Atkinson, 2015) kinnitavad, et peale otsese väljatõrjumise kallinevate kinnisvarahindade näol tuleb tähelepanu suunata ka sümboolsele väljatõrjumisele.

Sümboolne väljatõrjumine toimub siis, kui indiviid või sotsiaalne grupp tunnetab, et näiteks uued ökotooteid pakkuvad poekesed, kohvikud, uue kuue saanud kohalik turg või naabruskonna üritused ei ole otseselt talle. Ta ei tunne end sellistes kohtades ja üritustel koduselt ning jääb seetõttu nii-öelda kõnealustest sotsiaal-ruumilistest arengutest välja. Inimesed, kes on elanud aastaid või aastakümneid Põhja-Tallinnas, ei taha seetõttu ära kolida, olles aja jooksul tõenäoliselt vähem või rohkem kiindunud enese kodupiirkonda. Samas see tähendab seda, et kuigi me tunnistame Kalamajas, Pelgulinnas, Koplis kommuunielu tärkamist ja kohaliku väikekaubanduse jõulist edenemist, võib osa nende asumite elanikkonnast mainitud arengutest täiesti teadlikult või ka teadvustamata välja jääda.

Tulemuseks on suurenev lõhe erineva vanusega ja elustiiliga inimestel vahel, kodutunde vähenemine ning kohalikku arengusse panustamise soovi vähenemine. Antud teadmine on oluline näitlikustamaks, et praegused linnaruumilised arengud Põhja-Tallinnas võivad põhjustada eraldatust. Need inimesed ei reageeri tingimata väljakolimisega, vaid kogukonnaelus mitteosalemisega või näiteks huvi kaotamisega piirkonna arengute vastu.

Esimene Kopli tramm saadeti liinile. Autor: Rene Suurkaev

Autor Ingmar Pastak on Tartu ülikooli geograafia osakonna nooremteadur, kes räägib Põhja-Tallinna elanike hinnangutest linnaruumilistele muutustele ja nende sümboolsest tõrjutusest põhjalikumalt sel nädalal toimuvad Tartu planeerimiskonverentsil.