Teadusajakirjas Demographic Research avaldatud artiklis analüüsisid Tartu ülikooli ja Delfti tehnoloogiaülikooli teadlased, mil määral Eestis elavad eesti emakeelega ja vene emakeelega inimeste elukohad on 2000. aastatel ühtlustunud. Järeldus: erilist lõimumist ei toimu.

“Tavapärased lõimumise indikaatorid näitavad meile kõik ilusat tõusutrendi. Näiteks vene emakeelega noored räägivad eesti keelt järjest paremini ja valivad järjest enam Eesti kodakondsuse,” rääkis Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru raadiosaatele Labor.

Ta jätkas: “See võib luua näilise pildi, et meil ongi kõik hästi. Samas kui me hakkasime vaatama, mis elukohtadega toimub, siis meie suureks üllatuseks erinevused eestlaste ja venelaste vahel mitte ainult ei kasva, vaid kasvavad lausa väga kiiresti ja suure kärinaga.”

See tähendab, et järjest enam eestlasi elavad ja ka kolivad ühte tüüpi piirkondadesse nii Tallinnas, Tallinna tagamaal kui ka mujal Eestis. Samal ajal kogunevad vene emakeelega inimesed elama teistsugustesse piirkondadesse, sageli suhteliselt suurema venekeelse elanikkonna osakaaluga kohtadesse.

Mõistagi mõjutavad inimeste kolimist mitmesugused põhjused. Varasematele uuringutele tuginedes toodi artiklis tüüpiliste rände mõjuteguritena välja peretraditsioonide erinevused rahvusgruppides. Samuti mängivad rände sihtkoha valikul rolli nii personaalsed sidemed ja võrgustikud kui ka varasemad kokkupuuted antud regiooniga. Ka need nimetatud asjaolud võivad rahvusgrupiti erineda.

Eestlased kolivad rohkem

Mägi ja tema kaasautorid vaatlesid täpsemalt nende inimeste rändekarjääri, kes elasid 2000. aastal kakskeelses pealinnas.

Analüüsi tulemusena leidsid nad, et perioodil 2000.-2011 vahetasid eestlased elukohta sagedamini kui teistesse rahvusgruppidesse kuuluvad inimesed. Nimelt võttis antud ajavahemikul elukohavahetuse ette ligi pool eestikeelsest ja umbes kolmandik muukeelsest elanikkonnast. Samuti leidus eestlaste seas rohkem neid, kes kolisid Tallinnast väljapoole. Siin võib põhjuseks olla asjaolu, et muukeelsetel inimestel on Tallinnas lihtsam tööd leida kui mujal ning nende omakeelne võrgustik ja haridustaristu on olemas just pealinnas.

Teiseks leiti tähelepanuväärseid erinevusi kolimise sihtkohtade valikus. Kui näiteks suur enamus Tallinna elanikkonnast elas nõukogude aja lõpus magalapiirkondades, siis viimase 25 aastaga on magalapiirkondadesse tulnud mujalt Eestist inimesi juurde ning magalapiirkondadest on hakatud omakorda ka lahkuma. Kusjuures lahkujate seas on oluliselt rohkem eesti emakeelega kui vene emakeelega inimesi.

Nende lahkumine toimub Tallinna sees peamiselt kahe suunas. Ühelt poolt kolitakse rohkem linna keskele, näiteks kesklinna ning Kalamaja piirkonda ja mujale Põhja-Tallinna kesklinna poolsesse otsa. Need on piirkonnad, kus eestlaste osakool on selgelt kasvanud. Teine eestlaste kolimissuund on linna äärealad – peamiselt madalhoonestusega alad nagu Pirita, Nõmme, Kakumäe.

Samal ajal kui eestlased valivad uueks elukohaks kesklinna või madalhoonestusega alad äärelinnas, kolivad vene emakeelega inimesed peamiselt paneelelamu piirkondade vahel. Lisaks kolmele tuntumale – Lasnamäe, Õismäe, Mustamäe – on nende jaoks oluline sihtpunkt ka Pelguranna. Mujale kolib vene emakeelega inimesi oluliselt vähem.

Sarnased sihtkohtade valiku erinevused on keele rühmiti ka linnast välja kolides – venekeelne elanikkond valib ka mujal valdavalt omakeelse elukoha, näiteks teised suuremad linnad või suvilapiirkonnad linna ümbruses.

Selliste tulemusteni jõudsid teadlased kui kõrvutasid 2000. ja 2011. aastal toimunud rahvaloenduse andmeid Tallinna eesti- ja venekeelse elanikkonna elukohtade osas. Kokku vaadeldi 1470 naabruskonda üle Eesti rände sihtkohana ning 105 naabruskonda Tallinna linnas rände lähtekohana ning võrreldi kolimisintensiivsust kahes Eesti suuremas etnolingvistilises rühmas.

Segregatsioon toob probleemid

Protsessi, kus kahe etnilise grupi elukohad muutuvad järjest enam erinevaks nimetavad teadlased segregatsiooniks. Ka kirjeldatud uuring kinnitab varasemaid uurimistulemusi, mille kohaselt eestlaste ja juba mitmeid põlvkondi siinmail elanud venekeelse kogukonna eraldumine ruumis pigem kasvab.

Suurenev segregatsioon võib professor Tammaru sõnul olla aga ohumärgiks, sest see võib viia tõsisemate probleemideni. Siinkohal toob ta näiteks hiljutised rahutused Euroopa suurlinnades.

Professori ütles, et säärased rahutused on alati olnud seotud mingite kindlate kohtadega. “Kohtadega, kus kipub olema rohkem erinevate etniliste gruppide esindajaid. Sageli on sellised grupid ka vaesemad ning koonduvad linnas sarnastesse piirkondadesse.” Tammaru sõnul võivad ka Brexiti põhjused peituda Suurbritannia kultuurilistes ja identiteedilistes probleemides.

Ka artikli juhtautor Kadi Mägi kinnitab, et jätkuv kahe suurema keele ja identiteediaga elanikkonna rühma lahus elamine ja igapäevane toimetamine paralleelmaailmades ohustab Eesti ühiskonna sidusust. Väga oluline on pöörata tähelepanu ühiste võrgustike loomisele, näiteks mõelda sellele, kuidas eesti- ja venekeelset haridussüsteemi omavahel rohkem siduda.