Oma töös keskendub Metspalu planeerija rolli muutustele, mis toimusid, kui ühiskondlikus korras asendus sotsialism kapitalismiga.

Metspalu märgib, et planeerija peab pidevat ajaga kaasas käima, vajadusel planeeringut muutma või sellest loobuma. Seepärast on tema sõnul huvitav jälgida, kuidas ENSV ajal ja ka peale iseseisvumist arenesid linnade lähistel suvilarajoonid, kus kasvatati toidulaua täiendamiseks vajalikke aiavilju.

Autoril tuli töö käigus täiendada ka inglisekeelset terminoloogiat, sest seni puudus nimetus suvilarajoonide kohta – selleks sai summurbia (summer house settlement). "Termini mõtles välja ühe minu doktoritöö osaks oleva artikli põhiautor Mari Nuga. Summurbia kõlab hästi ja on ka semantiliselt tabav," selgitas Metspalu. Suvilarajoonid on omapärane keskkond, segu läänelikust aedlinnast ja nõukogulikust ise-hakkamasaamisest, läänemaailmas vaadati neid kui anomaaliat.

Uuringute käigus intervjueeriti arvukalt nii suvilarajoonide elanikke, kui ka tollase linnaruumi planeerimisega tegelevaid arhitekte, et saada teada, miks ja kuidas areng toimus. Metspalu sõnul meenutati minevikku varmalt: "Tihti jäi mulje, et rääkijatele oli see osaliselt lausa kergendus, sest nad said selgitada, miks ja kuidas asjad planeerimisel juhtusid."

Suvilarajoonid tekkisid algselt kindla mustri järgi ja detailplaneeringuid järgides, krundid olid imepisikesed ja ehitada tohtis pigem aiamaju ning kuure. Õnnelikud krundiomanikud hakkasid aga üsna peatselt reeglitest kõrvale hiilima, tasahilju muutusid aiandusühistud suvilakooperatiivideks ja lõpuks juba aastaringselt kasutatavateks elurajoonideks.

"ENSV ajal nägid suvilarajoonide pragmaatikutest elanikud, et võimudelt niikuinii midagi ei saa ja tegutsesid oma parema äranägemise järgi, tänaseks on võimalused paremad ja elanikud on valmis ise panustama, võimult soovitakse eluks esmavajalikke kommunikatsioone," selgitas Metspalu muutunud olukorda.

Linnade mikrorajoonid

Linnades kerkinud mikrorajoonide elamute ehituskvaliteet oli nagu ta oli, kuid planeeringute järgi olid need oma aja kohta täiesti arvestatavad lahendused, on siiani. Kuigi toona ehitatud hoonete eluiga oli hinnanguliselt 50 aastat, ei ole hoonete eluiga planeerimise seisukohast nii oluline.

"Erinevalt hoonetest, kus insenertehniline lahendus või ka lihtsalt mood nõuab hoonete lammutamist ja uute ehitamist, on planeering märksa vastupidavam. Tihti näeme praegusel ajalgi aastasadu vanu planeerimislahendusi – tänavavõrk, krundistruktuur ja haljasalade paigutus püsib ja on sageli kujunenud omaette väärtuseks. Ka paneelelamurajoonides leidub mitmeid tänapäevalgi häid planeerimismõtteid. Näiteks hästi läbimõeldud ja sageli autoteedest eraldatud jalakäijate liikumissuunad, koolide-lasteaedade-teenuste paigutus. Sageli hiiliti mikrorajoonide planeerimisel kehtestatud normidest mööda ja nii said neist elamisväärsemad piirkonnad, vähemalt planeeringu mõttes," tõdeb Metspalu.

Ümbritsevat ruumi on inimene planeerinud läbi aegade, kas siis teadlikult või juhuslikult. Esimesed hooned rajati ressursside (vesi, toit) lähedale, sest see säästis aega ja energiat. Uute radade või ehitiste tegemist ei olnud vaja pikalt arutada, asjad kujunesid ratsionaalselt. Metspalu märgib, et tänaseks on aru saadud, et ka ratsionaalsus kui selline on erinevate inimeste jaoks erinev. Samas on planeeringutes oluline see, et lahendus oleks toimiv ja elluviidav. Ilma veevärgita elurajoon seda kindlasti ei ole.

"Aja jooksul on ratsionaalsus planeerimises muutunud. Näiteks keskaegne kitsas tänavavõrk oli omal ajal mõistusepärane, sest suuri sõidukeid ei olnud, vahemaad olid väiksed ja nii oli linn kompaktne. See tähendas, et täidetud oli üks tähtsaim eesmärk – linna oli kerge kaitsta. Tänase linnaruumi kujundamises on olulised säästlik maa- ja ressursikasutus, samuti inimese tervisega seonduv. Põnev on, et nii mõnedki linna elamisväärse elukeskkonna põhialused on aegade jooksul samaks jäänud – näiteks mure elanike tervise pärast."

Linnades kohtab erinevaid huvigruppe, kel on oma selge nägemus planeeringust. Seepärast peavad kaasaegsel planeerijal olema head teadmised nii keskkonna, geograafia, majanduse, tehnoloogia, kultuuri, ajaloo traditsioonide kui ka sotsiaalsete olude vallas. Metspalu nendib, et sellisete supervõimetega planeerijaid ilmselt ei ole ega tule, mistõttu valmivad tänased planeeringud meeskonnatööna, koostööna.

"Tähelepanuväärne on ruumi kavandamise muutumine osalusplaneerimiseks – sõna ütlevad sekka nii elanikud, arendajad, looduskaitsjad, ametkonnad jne; ei ole ühte õiget tõde, tuleb leida kompromisse. See omakorda on hägustanud planeerija rolli, varasemast selge sihiga visionäärist on saanud läbirääkija ja spetsialistide meeskonna suunaja," räägib Metspalu. "Ütlus, et kinga jalgaistumist ei küsita kingsepalt – see on ikka kinga kandja öelda, kehtib ka planeerimisel. Samuti on muutunud arusaam planeerimislahenduste kvaliteedi hindamisest – enam ei saa see olla üksiku peaplaneerija või  -arhitekti hinnang, vaid ruumi kasutavate inimeste arvamus."

Siiski oli Metspalu jaoks üks põnevamaid uurimistöö tulemusi arhiividest selgunud planeerimisteemade aktiivne kajastamine nõukogude meedias. Erinevalt tavapärasest arusaamast, mille järgi oli kogu planeerimine nõukogude perioodil rangelt salastatud, rääkisid elavad diskussioonid ajalehes "Sirp ja Vasar" ja ajakirjas "Ehituskunst" teist keelt. Armutut kriitikat jagasid näiteks ka Õismäe elanikud, lisaks oli huvitav nii mõneski ajalehes toimunud lääne näidete (Tapiola Soomes) ülistamine.

Pragmatism

Doktoritöö teoreetiline taust on inspireeritud pragmatismist, mõttevoolust, mis seab esiplaanile inimliku otsustuse ja läbi praktiliste kaalutluste selguva tõe. See Ameerika Ühendriikides tekkinud teoreetiline koolkond on eriti sobiv Eesti planeerimise analüüsimiseks. Metspalu lisab pragmatismi tavapärasele käsitlusele loovuse, mis tähistab nii pealehakkamist, talupojamõistust kui ka linnaruumilist visionäärlust.

Metspalu töö toob välja ka puuduse planeerijate koolitamises – hetkel tegelevad sellega kuus kõrgkooli, kuid igaüks neist oma pädevuse piires (loe: olemasolevate õppejõudude). Selline killustatus ei võimalda aga laiapõhjaliste teadmiste omandamist. Metspalu sõnul ei ole selles vallas lähiajal muutusi loota, sest muutmine on ülikoolide autonoomia tõttu keeruline ja eks tihtipeale ongi planeerimises vaja erineva alusharidusega spetsialiste. "Igal juhul on aga vajalik planeerijate pidev täiendõpe, millega loodetavasti tegeletakse nüüd põhjalikumalt," rõhutab Metspalu. 

Rail Baltica

Rail Baltica on ilmselt hetkel suurim avalikkuse ees olev planeering, mille kohta on kõigil oma arvamus ja mis kütab jätkuvalt vastasleeride kirgi. Rail Baltica'ga seoses märgib Metspalu, et selle planeering vääriks põhjalikku planeerimismetoodilist uurimist, sest see oleks hea võimalus Eesti planeerimissüsteemi diagnostikaks.

"Minu isiklikul hinnangul on märkimisväärne, et Rail Baltica toob välja ühe olulise vajaduse tervikliku pikaajalise strateegilise planeerimise osas. Vaja on vaadata erinevaid transpordiliike koos: kuidas ikkagi on mõistlik rahuldada kasvavat liikumisvajadust, kas meil on rohkem vaja autoteid, raudteid või hoopis eralennuvälju? Selline on transpordiplaneerimine mitmes teises Euroopa riigis, meil paraku hakkavad selles vallas alles esimesed väljaütlemised tekkima."

Paradoksaalsel kombel ei ole aga võimalik öelda, kas planeering on hea või halb, sest tõe kriteerium on aeg, leiab värske doktor. "On küll üldised printsiibid, millest saab lähtuda, kuid et nii keskkond kui ka sotsiaalsed olud võivad kiiresti muutuda, siis näitab ikkagi aeg, kui hea planeering oli. Siiski tuleb planeerijal alati meeles pidada, et planeering peaks olema inimesekeskne, paraku kipub ka Eestis inimene sageli tahaplaanile jääma, eesõiguse saavad autod."

Pille Metspalu kaitses doktoritöö "Planeerija muutuv roll. Loov pragmatism Eesti ruumilises planeerimises" 7. oktoobril. Teda juhendas Tartu Ülikooli inimgeograafia vanemteadur Kadri Leetmaa, oponeeris Amsterdami Ülikooli professor Tuna Tasan-Kok.