Ligi 500 Eesti kaarti köitis rahvusatlaseks geograaf Taavi Pae, kellele oli abiks terve Tartu Ülikooli geograafia osakond ja kaardifirma Regio. See on kingitus Eesti riigi, rahvusülikooli ja eestikeelse geograafia 100. sünnipäevaks. Ligi pooltuhat kaarti jaotuvad 36 teema vahel, esitades Eesti arengut nii vanade kui uute kaunilt kujundatud kaartidega. Atlas on abiks kõigile teadmishuvilistele oma kodumaa tundmaõppimisel ning näitab kartograafia võimalusi nähtuste kirjeldamisel.

Taavi Pae ütleb, et geograafe eristab teistest armastus kaartide ja ruumilise mõtlemise vastu. Esimene kaart, mida ta oma elus nägi, oli ilmselt tsaariaegne topograafiline kaart, mida tema vanaisa kirjutuslaua sahtlis kiivalt peitis. Noore teadlasena ülikoolis töötades, sai ta aga geograafia osakonnas koristada vana laoruumi, mis oli kaarte täis. Sealsed haruldused ärgitasid end edasi uurima. Seejärel pakkus Pae kolleegidele kiluvõileibu ja mitteametlik näitus "Kolikambri kaardid" oligi avatud.

"See lihtsalt on selline lummus," mõtiskleb Eesti geograafia dotsent Taavi Pae. Ta räägib, et kaart võib olla kunstiteos, infoallikas – iga kaart räägib oma lugu. Ta võib jagada lõputult lugusid ka sellest, kuidas mingi kaart temani on jõudnud. Näiteks ristpistes tikitud Eesti kaardi leidis ta täiesti juhuslikult Torontos väliseestlasest tuttava kodu külastades. Enn Nõu Facebooki postituse ja Pae uudishimu tõttu jõudis Eesti mäluasutustesse ja rahvusatlasesse aga üks graafiline Eesti kaart, mis anti välja 1946. aastal Stockholmis. "See on tõeline kunstiteos," lisab Pae.

Taavi Paed huvitavad enim ajaloolised kaardid, kuid rahvusatlases on ära trükitud ka uued ja tänapäevased kaardid. "Vabalt võib-olla, et 100 aasta pärast avab keegi atlase ja naerab meie tänaste parimate kaartide üle nii nagu mõni vana kaart meid täna muigama paneb."

Kõik rahvusatlases avaldatud kaardid tutvustavad Eesti loodust, kultuuri, ajalugu ja üldist eluolu nii eesti- kui ka inglise keeles. Enamikke neid saab vaadata ka internetis, eelkõige Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis Digar või Rahvusarhiivi kaardiserveris. Viimati mainitud asutused on ka rahvusatlase koostööpartnerid ja meie suurimad kaardisäilitajad.

Järgnevalt mõned näited atlases esindatud kaartidest.

Kõrgussuhted

Esimest Eesti rahvusatlast hakati ette valmistama juba 1930. aastatel geograafiaprofessor August Tammekannu eestvõttel. Enne teist maailmasõda jõudis sellest valmida vaid üks kaardileht — kõrgussuhete kaart. See on ainuke toona proovitrükini jõudnud kaart. Seejärel jäi töö soiku.

Võõramaalasele sageli harjumatuna, kasutati nii toona kui ka praegu Eestis kõrgussuhete kujutamisel traditsioonilist värvipaletti (rohelisest pruunini), mis justkui viitaks, et Lõuna-Eestis on tõelised mäed.

Rahvaluule ja vägilased

Eesti muinasvägilase Kalevipoja tegutsemisest on koostatud mitmeid kaarte, mis on esitletud ka atlases.

Siinsele kaardile on koondatud viimased andmed kõikide Eesti hiidude tegutsemiskohtadest. Eesti Rahvaluule Arhiivis talletatavale teabele põhinev kaart näitab selgesti meie muinasvägilaste regionaalsust.

Linnaliste asulate mõjuväljad

1930. aastatel tegeleti aktiivselt Eesti haldussüsteemi ümberkorraldamisega. Selleks, et aru saada riigi toimimisest oli vaja määrata linnaliste asulate mõjuväljad.

Kaardi koostas 1936. aastal hilisem Tartu Ülikooli rektor, geograafiaprofessor Edgar Kant, kes eristas Eestis kaks suuremat linnade mõjuvälja – Tartu ja Tallinn – ning rea väiksemaid mõjutsoone.

Esimene eestikeelne kaart

Atlasest leiab esmakordse taastrüki esimesest eestikeelsest kaardist. Selleks on Liivimaa kaart, mis ilmus 1838. aastal.

Olles täpsem, võib seda kaarti pidada ka ainsaks tartukeelseks kaartiks, sest mitme linna juures on täiendina kasutatud tartukeelset sõna liin.

Eesti eliidi sünnikohad

August Miksi 1938. aastal koostatud kaardil on esitatud toonase Eesti eliidi sünnikohad.

Kaardilt nähtub, et enamus Eesti toonasest eliidist, kes olid suuresti ka Eesti riigi sünni juures 1918–1920, pärinesid lõunapoolsest Eestist. See seostub Lõuna-Eesti varasema talude päriseksostmisega 19. sajandil, millest tekkinud jõukus võimaldas juurdepääsu haridusele.

Eesti NSV saunad

Nõukogude perioodil tegeleti kartograafiaga valdavalt poolsalajaselt. Koostatud suuremõõtkavalised teemakaardid olid enamasti mõeldud vaid ametkondlikuks kasutamiseks ja nende tiraaž oli väike. Tänaseks on neist sageli säilinud vaid mõni üksik eksemplar.

1960. aastate lõpus hakati Eesti tegema territoriaalplaneerimisega ja selleks oli vaja koondada andmeid ka ruumiliselt. Eesti NSV saunade kaart näitabki ühissaunade paiknemist 1967. aastal ja ka toonast tulevikuperspektiivi.