Selleks, et jõuda aastaks 2020 Euroopa energiasäästu eesmärkideni, on oluline roll elamutel ja nende energiatõhusaks muutmisel. Seni aga pole teaduspõhiseid uuringuid, mis annaksid aimu, kuivõrd on Euroopa energiasäästu eesmärgid kohaliku arengu eesmärkidega.

Selleks võtsidki Eesti ja USA teadlased ette Eesti renoveerimistoetused, mille eesmärk on vähendada süsinikuemissiooni. Andmed pärinevad ajavahemikust 2010–2014.

Ajakirjas Energy Policy avaldatud artiklist selgub, et piirkonniti jaotuvad renoveerimistoetused ebaühtlased ning see sõltub piirkonna üldisest majanduslikust edukusest. Teisisõnu, mida sotsiaal-majanduslikult mahajäänum on piirkond, seda vähem toetusi sinna piirkonda läheb.

Selle artikli eesmärk on esmalt kaardistada andmetele tuginedes, et tõesti on ebavõrdsus toetuste jagamisel. Kuid laiemalt aitab see artikkel leida lahendust "edu edukamatele" probleemile ehk kuidas jagada toetusi nii, et need ei koonduks vaid nende juurde, kel on rohkem raha ja tarkust toetuse saamiseks.

Toetuste jagumine Eestis piirkonniti on tugevalt seotud arengunäitajatega, näiteks kinnisvara väärtuse ja töötuse määraga. Teistpidi öelduna: mida kõrgem on kinnisvara väärtus ja mida vähem on piirkonnas töötuid, seda suurem tõenäosus on saada toetust, näiteks maja renoveerimiseks.

Piirkonna kinnisvara hind on sedavõrd määrav tegur, et mõjutab toetuse saamist suisa 40 protsendi ulatuses. Teadlased toovad välja, et kinnisvara hind mõjutab teostuse saamise tõenäosust kolmel moel:

1. Madal kinnisvarahind peegeldab kohalikku majanduslikku surutist ehk vaesust, mis omakorda tähendab, et inimesed ei investeeri oma elamutesse;
2. Kui kinnisvara väärtus on madal, ei ole võimalik saada ka laenu hoonete renoveerimiseks;
3. Väheväärtusliku kinnisvara omamine tekitab lootusetuse tunnet, seda eriti äärealadel, kus inimesi jääb järjest vähemaks ning kohalikel pole motivatsiooni kogukonnas midagi muuta.

Piirkonna töötus on mõistetavalt teine tegur, mis takistab nii laenu saamisel kui investeerimisel oma kinnisvarasse.

Oluline roll on korteriühistutel, sest just sellises vormis koostöö on see, mida sageli veavad eest suurema teadmistepagasi ja kogemusega inimesed ning mis seetõttu võimaldab renoveerida kortermaju. Eelisseisus on need majaühistud, kus KredExi toetuste jagamise perioodi alguseks oli ühistu moodustatud, mis võimaldas kohe tegutsema hakata.

Intervjuu uuringu ühe autori, Eesti Maaülikooli doktorandi Lauri Lihtmaaga

Artiklis tuuakse välja, et sotsiaalmajanduslikult kehvemal järjel olevad piirkonnad saavad vähem toetusi – mis on selle põhjus? Uuringu põhjal näib, et ühelt poolt lihtsalt lähebki toetusi rohkem neisse piirkondadesse, kus elab rohkem inimesi (Harjumaa, Tartumaa, Raplamaa), kuidas aga põhjendada näiteks Saaremaa või Ida-Virumaa tulemusi?

Tõsi, absoluutarvudes suudavadki suuremad piirkonnad rohkem toetusi hankida. Samas, vaatasime uuringus pigem seda, kuidas toetused on regionaalselt jaotunud arvestades piirkonna renoveerimise potentsiaali. Ehk kui palju hooneid saaks korda teha ning kui palju toetuseid on seni sellesse piirkonda läinud.

Renoveerimistoetuste jagunemine Eestis. Autor: Lihtmaa jt, 2018

Markantne näide on Tartumaa ja Ida-Virumaa – mõlemad maakonnad hõlmavad umbes kümme protsenti korterelamu fondist, kuid renoveerimise aktiivsus erineb kümme korda Ida-Virumaa kahjuks.

Nagu komplekssete süsteemide puhul ikka, on põhjuseid selleks kindlasti mitu ning ei pruugi olla ühte kindlat tegurit, mis renoveerimise aktiivsust määraks.

Analüüsi käigus leidsime, et näiteks kinnisvara väärtus, mis peegeldab suures osas piirkonna majanduslikku võimekust, on väga tugevalt seotud renoveerimise aktiivsusega. Ühest küljest võib see tähendada, et madal vara väärtus ei võimalda ühistul piisavalt laenu taotleda ka KredEx-i maksimaalse käenduse puhul.

Teisalt võib madal väärtus illustreerida piirkonna depressiivsust ja kahanemist, mis ei motiveeri suuri investeeringuid tegema. Muidugi võivad mõlemad tegurid ka koos eksisteerida, muutes olukorra veelgi raskemaks. Meile tundub, et Ida-Virumaa erakordselt madal renoveeritavus ongi põhjustatud mitmete takistuste koosmõjust.

Kas sotsiaalmajanduslikult paremal järjel olevad inimesed on äkki lihtsalt rohkem teadlikud ja võimekamad toetuste taotlemisel?

Seda me otseselt seni käsitelnud ei ole. Püüame keskenduda pigem renoveerimise välistele takistustele, mis otseselt pole seotud ühistu, kui organisatsiooni toimimisega.

Samas, võib kirjandusele toetudes leida kinnitust, et ühistu suurem sotsiaalne kapital (suurem usaldus, laialdasemad kontaktid ja tutvused) võimaldab olla edukam toetuste hankimisel. Siin osutubki kasulikuks eelkõige suur tutvuste hulk, mis võimaldab kiiresti saada asjakohast infot ning ka leida ka praktilist abi kollektiivse otsuse tegemiseks.

Sestap on eesti kogukonnad ka renoveerimises edukamad, kuna nende sotsiaalne kapital on erinev vene kogukonnast, kellel on erinevalt eestlasest tüüpiliselt tugevad suhted väiksema tutvusringiga.

Kui võimalik on see, et sotsiaalmajanduslikult kehvemal järjel olevates piirkondades lihtsalt elabki vähem inimesi ja neis piirkondades on üleüldse vähem elamuid, mida energiatõhusaks renoveerida?

Väga hea küsimus. Just seepärast me kasutasimegi toetuse jagunemise hindamisel tegelikku korterelamute potentsiaali. Arvutusest jäid välja elamud, mille püsielanike hulk viimase rahvaloenduse andmetel oli alla 50 protsendi. See tähendab, et toetuste jagunemise täieliku võrduse puhul peaks renoveerimistoetusi ühe korterelamu kohta olema võrdselt nii perifeerias kui pealinnas.

Mõistagi pole täielik võrdus eesmärk omaette, kuid kümnekordsed erinevused piirkodade vahel on liiga suured. Lisaks suudavad suured keskused väga palju investeerida omal jõul, mis aga väiksemates asulates pole kuidagi võimalik. See tähendab, et toetute jaotamisel tuleks lähtuda pigem vajaduspõhisusest.

Kas ja kuidas annaks neid toetusi jagada ühtlasemalt? Kas toetuste jagamisel tuleks arvesse võtta ka sotsiaalmajanduslikku tausta ning näiteks leevendada taotlemise kriteeriume?

Meie põhisõnum see, et praeguse võistluspõhise renoveerimistoetuste süsteemiga kaasneb regionaalselt ebavõrdne toetuste jagunemine. Selles pole midagi üllatavat, süsteemiteoorias defineeritakse seda kui sotsiaalset lõksu ning nimetakse tabavalt: "edu edukatele".

Kuna Eesti riigil on regionaalarengu eesmärgid, siis sellist lähenemist, toetuste jaotamisel, mis aitab kaasa regionaalsele ja sotsiaalsele lõhestamisele, ei tohiks lubada. Sestap oleks otstarbekas üle minna vajaduspõhisele toetuste jaotamise mudelile.

Kindlasti tuleks renoveerimise toetamist ja motiveerimist edaspidi jätkata ka edukates piirkodades. Küsimus on vaid selles, mis ulatuses seda teha tuleks. Meie arvates tuleks toetuse suurusel lähtuda lisaks säästetud energiale ka piirkonna majandusklikust võimekusest.

Mida vaesem piirkond, seda suurem peaks olema toetus. Kinnisvara väärtus on üks objektiivseimaid mõõdikuid piirkondliku majandusliku võimekuse määramiseks ning seda saaks toetuse diferentseerimisel kasutada.

Praegu ongi meil käsil just sellise teemaga jätku-uuring, mille tulemused peaksid selguma sügiseks. Olukorda veelgi võrdsemaks tehes oleks muidugi väga mõjus lähtuda toetamisel ühistute finantsilisest võimekusest, samas võib sellise mudeli rakendamine praktikas olla ebatõhus – liialt keerukas ning kulukas, et vajalikku eesmärki saavutada.