Emaliku hoole nappus muudab ajurakkude DNA-d
Emaliku hoole nappus lapseeas muudab ajurakkude DNA-d, viitavad hiirtega tehtud katsed. Samas on vara öelda, kas nähtud muutused on otseselt kahjulikud.
Inimeste DNA pole igas keharakus täpselt samasugune. Sama kehtib ajurakkude puhul. "Üks viis mutatsioonide tekkimiseks on läbi liikuvate geenielementide, mis sarnanevad natukene lõika-kopeeri-kleebi tööriistale. Need geenid saavad liikuda ajurakkude genoomis ühest kohast teise ja end sel viisil paljundada," selgitas uurimuse juhtivautor Tracy Bedrosian, Salki instituudi ajuteadlane. Bedrosiani sõnul polnud seni väga täpselt teada, mis taoliste eriliste elementide levikut tagant kannustab.
Hiljuti ajakirjas Science ilmunud tööst tuleb välja, et üks põhjus võib olla ema puudusest tingitud stress. "Vähem tähelepanu hiirte aju hipokampuses leidus L1-retrotransposoneid keskmiselt poole rohkem. Seda on päris palju. Me kasutasime ka tehnikat, mis pole võrreldes mõnede teistega väga tundlik," lisas Bedrosian. Õhku jääb aga küsimus, mida see kõik tähendab ning kas see viib märgatavate muutusteni ajukeemias ja ehk isegi käitumises.
Retrotransposoneid peeti pikka aega rämps-DNA'ks – genoomi tunginud viiruste jäänusteks. "Oleme hakanud aga üha rohkem mõistma, et need võivad muuta ühest kohast teise hüpates ka teiste geenide funktsionaalsust ja avaldumist. Sõltuvalt sellest, kuhu need satuvad, võidakse toota seetõttu valke rohkem või vähem. Potentsiaalselt võivad need häirida terve raku normipärast toimimist," märkis ajuteadlane.
Varasemate uuringute kohaselt leidub neid rohkem närvide ja nende talitlusega seotud geenides. Bedrosian nentis, et teadlased ei tea taas, kas see viitab kuidagi retrotransposonite täidetavatele ülesannetele. Närvide tööga seotud geenid suuremad, kui mitmed teised valkude valmistamise eest vastutavad pärilikkusaine lõigud. Seetõttu on suurem ka võimalus, et erilised DNA lõiguvad sinna satuvad puhta juhuse läbi.
Bedrosiani ja ta kolleegide täiendavad katsed vihjasid, et liikuvate geenielementide tegevusele annab hoogu metülatsioon. Varasemates on nähtud sellist metüülrühmade DNA külge aheldumist stressis või väärkoheldud väikelaste rakkudes. "Keskmises inimese genoomis on retrotransposoneid vähem kui 100, hiirtel aga umbes 3000. Meil on seetõttu raske öelda, kas need mängivad sama olulist rolli ka inimeste ajus," lisas ajuteadlane.
Oletuslikumat sorti ideede kohaselt aitab sedasorti retrotransposonite hüplemine kasvatada ajurakkude mitmekesisust. See omakorda muudab süsteemi plastilisemaks. Raskemates oludes võiks see kasvatada loomade vastupidavust ja kohanemisvõimet.
Selle paikapidavust peavad näitama taas täiendavad katsed. Bedrosian märkas küll uuringus, et emaliku hooleta jäänud hiired käitusid teistmoodi, ent oli võimatu öelda, kas ja kui palju sellest sai kirjutada retrotransposonite arvele. "Kuid see oleks kindlasti huvitav katse. Lõppkokkuvõttes peaksime igal juhul ära unustama, et loomade sh inimeste genoom on midagi staatilist, mis jääb terve elu vältel täpselt samasuguseks," muigas Bedrosian.