Muusika seob südameid
Muusika ühendab inimesi. Ühendab isegi rohkem kui teadlased on seni osanud oletada.
Šveitsi ja Saksa teadlased panid 132 katseisikut üheskoos klassikalist muusikat kuulama ja panid tähele, kuidas kuulajate pulsi- ja hingamissagedus ning isegi naha elektrijuhtivus üksteise vahel ühtlustusid.
Ühtede ja samade muusikaliste motiivide ja fraaside ajal muutusid need näitajadki ühekorraga. Ka publiku füüsilites liigutustes võis täheldada teatavat sünkroonsust.
Katseisikuid jälgisid teadlased nii kaamerate kui ka keha külge kinnitatud mõõteseadmete abil, enne ja pärast kontserti paluti neil vastata küsimustikule.
Selgus, et inimesed, keda isikuna iseloomustas koostöövalmidus ja avatus kogemustele, läksid teistega sünkrooni eriti kergesti, neurootiliste joontega inimestel ei käinud ühtejoondumine aga nii libedalt.
Huvitav oli see, et kuigi inimeste hingamissagedus ühtlustus, ei läinud neil hingamise rütm seejuures sugugi ühte takti.
Naha elektrijuhtivusest on teada, et see tõuseb emotsionaalse erutuse ajal, rahuolekus aga langeb.
Kehaliigutuste ühtlustumine üllatas teadlasi, sest kontserdiruum oli hämar ja inimesed katse ajal parasjagu kehtinud piirangute pärast üksteisest suhteliselt kaugele istuma pandud.
Kontserdil mängiti Ludwig van Beethoveni, Johannes Brahmsi ja Brett Deani teoseid. Teadlaste väitel on oodata, et samasuguseid tulemusi annavad ka muud muusikažanrid peale klassika.
Teadlasrühma juht oli Wolfgang Tschacher Berni Ülikoolist, tulemused on avaldamist leidnud ajakirjas Scientific Reports.
