Paar aastat tagasi pakuti 213 vabatahtlikule viieks päevaks tasuta elamist omaette hotellitoas. Selle eest paluti neilt kahte asja. Üheks oli palve vastata küsimustele enesetunde kohta. Teiseks tilgutati igaühe ninna kokteil tavalist külmetushaigust põhjustava viirusega. Teadlasi huvitas, kui kaua ja kui palju pidid nad tervenemiseks kannatama.

Selgus (pdf), et haigusest tervenemisel esines osalejate heaolus märgatav variatiivsus. Tulemuste kõikumise üheks seletavaks teguriks osutus enne katset läbiviidud küsitluse käigus saadud vastused hinnangutest üksilduse kohta. Need, kes tajusid oma elu üksildasemana, elasid haigushoogu üle raskemalt. Paistab, et üksildus teeb haigemaks.

Mõistagi pole seos väga tugev ega üheselt taoliseks tõlgendatav. Üksilduse käsitlusi on palju. Need ei lange kokku ja põhjustavad teadlaste seas vaidluseid. Näiteks, kas üksi olemist eelistav inimene tuleks lugeda üksilduse all kannatajaks? Või mis peaks olema häda inimesel, kes märkab sotsiaalmeedias sõbra pilti lõbusa seltskonnaga, aga teda sellel pole, mispeale vastab küsitluses, et tunneb end kõrvalejäetu ja isoleerituna ning joonistab linnukese üksilduse käes kannataja kastikesse.

Sellist üksildust kasvatab kultuuris leviv norm olla pidevas ühenduses, isegi kui see pole sisuline ega vajalik. Taolise treenitusega inimeste puhul piisab üksildustunde äratamiseks vähesest. Näiteks side katkestavast tehnilisest pisiveast.

Ja siis on need, kes jäävad tajutud üksildusest haigeks. Kas arvele peaks võtma ainult viimaseid kui tõeliselt üksildasi? Oleks ju nende puhul tegemist rahvatervise probleemiga. Isegi tekkemehhanismi seostatakse üksilduse nõrgestava mõjuga keha kaitsma mõeldud immuunsüsteemile. See omakorda paistab soodustavat hädasolijale enamasti tajumatult kulgevaid kroonilisi põletikulisi protsesse. Need jälle loovad soodsa päästikute keskkonna südamehaigustele, vähkkasvajatele, närvisüsteemi kahjustustele ja ainevahetustõbedele, ehk ihuhädadele mida iseloomustatakse tsivilisatsiooni haigustena.

Üks põnev hüpotees, miks on tõsisem üksildus sedavõrd laastava toimega, seostub kauges arenguloos peamiselt raskeid haiguseid põhjustavate viiruste ning bakterite erineva olemusega. Bakterid elavad enamasti kusagil looduses, näiteks mullas ja pääsevad inimesse haava kaudu või toiduga. Sellist suhet võib pidada eraviisiliseks. Keha kasutab selle vastu nakkuse lokaliseerivat põletikku. Viirus on seevastu sotsiaalne nähtus, sest saab areneda ja paljuneda vaid elava raku sees.

Nii käib viirus inimesega kaasas ja liigub enamasti inimeste vaheliste kontaktide kaudu. Nendega toimetulekuks on meil konkreetse viiruse olemust õppiv ja seejärel kahjutuks tegev immuunsüsteem. Mõlemad kaitsemehhanismid on suhteliselt ressursinõudlikud. Haigestumisega kaasneb kehv enesetunne püüab välistada raiskamist hetkel vähemolulistele tegevustele nagu tööle.

Sotsiaalsete loomadena on andnud evolutsioon eelise vaikeseadena immuunsüsteemile. Kohtudes teiste liigiaaslastega saadakse suurema tõenäosusega viirusnakkus, kui mõni ohtlik haava või toidu kaudu leviv pisik, sest viimastest hoidumiseks on rohkem hoiatavaid signaale. Võimalik, et pikaajalise üksilduse tõttu juhtub midagi kaitsesüsteemide loogikas. Immuunsüsteem nõrgeneb ning aktiveeruvad põletikulised protsessid.

Mõeldavaks seletuseks oleks sattuda üksi olles suurema tõenäosusega kiskjate kätte või süüa toitu, mida pole keegi teine proovinud. Tegeliku põhjuse väljaselgitamine võimaldaks modernsel elukorraldusel evolutsiooni programmi petmiseks pakkuda midagi asemele, kasvõi roboti näol.

See oleks igal juhul parem Jaapani daamide üksilduse peletamise leidlikkusest. Jaapanis on üksi elava vanema generatsiooni arvukus mõnekümne aastaga kuuekordistunud. Tokyo kuritegevuse statistikas avastati, et poevargustega vahelejäänud vanema põlvkonna esindajatest pooled elavad üksi. Umbes sama paljudel puuduvad sugulased või puudub omavaheline suhe. Seetõttu puudub neil võimalus häda korral kellegi poole pöörduda.

Eriti paistab see puudutavat naisi, keda peetakse sealses kultuuris suhteliselt nähtamatuteks. Nemad siis avastasid, et lisaks poevarguse pakutavale elu rikastavale põnevusele võimaldab vahelejäämine vangi minna, et seal teiste omasugustega suhelda ning pääseda ligi ka muudele vajalikele teenustele.

Üksilduse kasvu tõttu on saanud Jaapani vanglatest vanemate inimeste hooldekodud. Kui vanasti käsitleti vanglaid sotsiaalse isolatsiooni vahendina, siis tänu tehnoloogilisele progressile on need muutumas sotsialiseerumise ja rahvatervise teenust pakkuvateks asutusteks. Selles hotellis kulgeb külmetusest tervenemine kergemalt.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".